LUULETUSI AASTAST 2006
Väljamõeldud riimid
1.
Ma läksin üle suure mäe.
Ei vastu tulnud keegi. Bräe!
Teist omanikku polnud tal,
see mägi minu oma. Brall!
2.
Üle mäe ma läksin. Truhh.
See oli tühi. Hukuruhh.
Tal omanikku polnud. Huuk.
Sain endale ta. Kuhhukuuk.
Ju
"Ju" on väga ilus sõna,
seda pruugin ikka ju.
"Ju" võib päästa hädast juba
siis, kui aitaks veel ka muu.
Po jõel
Poseidon poseeris Bosporuse väinas.
Kui jõed ringi pöörati, hakkas voolama Ob.
Õhtused mõtted
Pime aeg ja algab pidu.
Pidu pean ma üksinda.
Joogiks on mul lambivalgus,
söögiks on mul pimedus.
Panen kirja imeridu,
juba käes on ilus algus,
kasvab enda imestus.
Siin on homse teose idu,
rahvast tabab pimestus.
Tasa, tasa
Tasa, tasa, keegi magab!
Keegi ongi juba tasa.
Keegi on, kes veel ei maga.
Keegi läbi une norskab,
ei saa öelda, et just tasa.
Tiksub kell,
ja ühes nurgas
pimeduses huilgab tont.
Tumma käes on sulepea, ja
paberi peal karjub tint.
"Andke mulle kõnevõime!"
paberi peal karjub tumm.
Karjumist ei kuule keegi,
kuigi juures rahvasumm.
Kaitseingel pahandab
Miks su looming muutus kehvaks,
kas sa oled alla käinud?
Sind ma poleks avaldanud,
kui sind oleks läbi näinud.
Et sust veidi välja tehtaks,
oled lollitamas käinud.
Kuigi oled kavaldanud,
plaan sul pole läbi läinud.
Jälle kostab vaikne pomin
Oma luulet lugedes ma valgun üle välja,
rohujuured nõnda saavad kustutatud nälja.
Rohus kasvab õiekesi, liigub tillukesi -
nemad viivad oma urgu minust killukesi.
Oma luulet lugedes ma kasvan üle maade.
Kasv on nõnda kiire, et sellest tuleb saade.
Minu luulet sisaldades särab minu aju.
Särab sellest hoolimata, et ta muud ei taju.
Tarkus ja lollus
Maailma tarkus voolab kokku,
ojadest saab jõgi-järv.
Lollus kuivab kaldal tolmuks,
millel vetest kehvem värv.
Tarkus voolab nagu aju,
kuni hakkab aurama.
Lollus midagi ei taju,
silm ei harju auraga.
Seosed
Asjade vahel on rohkesti seoseid.
Leiad nad üles, uurides teoseid.
Leiad neid veelgi, ajades jälgi.
Et leida aega, selleks sa nälgi.
Seoseid uurides läheneb õhtu.
Leiad, et nälg paneb korinaid kõhtu.
Edasi nälgides lausa võib surra.
Miks see on nõnda, pead seni murra!
Eesmärk ja tagajärg
Tempo vaheldub, eesmärk ei kao,
kui kätte ta saan, võin täis süia mao.
Kui kätte saan rohkem, siis süia ei või,
vaid loodu söö ise selle, kes lõi.
Vrakid
Laevavrakk ja inimvare -
neile oli saatus kare.
Homne päev ei tule parem.
Parem oli nendel varem.
Ajad vahetuvad
Palju pole täna loota,
eile oli parem päev.
Aga loodan, et ma homme
eilset päeva jälle näen.
Tänagi on pisut eile,
see võib viia homsesse.
Siis ehk homme üleeile
astub jälle esile.
Õhtune luuletus
Mu mõistuse viinud on tuledesära,
mõtted peast on kadunud ära.
Kui väljas on pime ja säravad tuled,
siis tänaval maskita kõndida juled.
Värvid
Taevasina ja taimede rohetus -
värvide järgi on väljas külm.
Alles päikeseloojangul
läheb seal soojaks.
Öö kohta ei oska öelda,
siis ei paista värvid välja.
Vihm
Vihm sajab ja märg on mu maja,
mul vihma oligi vaja.
Päike und peale ei aja,
kehv magada alla aja.
Oli vihm
Vihm, kuhu sa kadusid?
Miks sa nii vähe piisku asfaldile ladusid?
Ma ei näe piiskade vahel isegi madusid.
Vihm, kuhu sa oled läinud?
Kas sa oled varem siit nii kiiresti üle käinud?
Isegi vihmausse ma seekord ei näinud.
Luuletus okaspuudest
Kuusemetsas kasvas kuusk,
mänd kuid oli teisest puust.
Kuusel algas jõuludrill,
männil okkaks krokodill.
Kuuse jõulutaat kingiks tõi,
krokodill põdra ära sõi.
Kuusk veel vaid nädal haljendas,
mänd see kohinat valjendas.
Talveöö
Pimeduses põleb väike-väike tuli,
selle valgel tundub - keegi siia tuli.
Küsin, kes sa oled, kas ehk mõni suli?
Suuga ta ei vasta, kustub ainult tuli.
Sellest saan ma aru - asi pole nali.
Tuld mul oleks vaja - külm ja pime tali.
Tundub, saatust ise enam ma ei vali.
Samme pole kuulda, sest et tuul on vali.
Kraad
Leidsin täna ühe külmakraadi.
Tore-tore öeldi.
Talve pooldajad ei ole veel sulanud.
Viimane jääaeg ei ole veel kaugel.
Üks mälestus
Ükskord olin tänaval, kui maa peal oli lund.
Vahel tuleb tagasi see ammuolnud tund.
Vahel on ta tulnud; arvan, vahel tuleb veel -
see, et olen tänaval ja lumi on mu teel.
*
Koolis õppis õpilane, kel ei võtnud aju.
Kurvana ta kõndis koju läbi vihmasaju,
kui ta oli saanud koolis järjekordse kahe.
Ükskord sai ta ühe, sellel päeval sadas rahe.
Hirmus haigus
Linnas liigub marutõbi,
seda põeb üks vanakõbi.
Koeri-kasse hammustab,
nõnda neidki nakatab.
Kuri koer
Kihvadega koerte pealik urisemas käib.
Talle iga inimene vaenlasena näib,
kes ei ole juhtumisi tema peremees.
Peremeeski tahaks näha teisi vere sees.
Luuletus une ja ärkveloleku piirilt
Koeri, kes elasid linnas,
metsa all hulkumas käis.
Mets sai nõndamoodi
huntkoerast poegasid täis.
Huntkoerad kõndisid peole,
kus pakuti inimliha
ja joodeti inimverd,
et kasvaks neis inimviha.
Nad läksid ja piirasid küla
ja ründasid talumeest.
Ta tulistas nende pihta,
ja see oli asja eest.
Kurjad koerad
Koerad, kes ketist lastud on lahti,
hambad irevil peavad mul jahti.
Ei ole rohtu koerade vastu,
kuni neil kihvad verre ei kastu.
Ega nad jalga kaua ei jära,
varsti väsivad sellest ära.
Tohtrite käest mul loota on abi.
Lõpuks ehk ka paraneb kabi.
*
Üksikuna oksal istus värviline vares.
Tal ei olnud kohta loota tiivuliste tares.
Tares pidas mitu liiki linnukesi pidu.
Üksiklane kirjutas vaid kaebekirja ridu.
Kes valvab torude üle
Siis tuli ja teatas naabrimakaak,
et vett laseb kaela me loputuspaak.
Ahvid ei halasta. Ahvid on targad.
Kuulad nad ära, remontima kargad.
*
Ma panin pliidi sisse oma suvemajale
ja paja sisse panin vee ja kaane pajale.
Mull mulli järel tõusis veest ja varsti vesi kees.
Ma keetsin, kuni enam vett ei olnud paja sees.
Lamp
Kurb oli lambil laua peal,
ta nõnda valgust nuttis seal.
Kui kätte jõudis päris öö,
siis lõppes alles nutmistöö.
Siis saabus tuppa pimedas
üks loom, kes väga imestas:
sul ikka kurb on alles meel,
nii nutma peaksid sa ju veel.
Lamp vastas: otsa lõppes jaks.
Ei lähe tilka pisaraks
nüüd enam minu kurvastust,
ja peale tükib uni must.
Loom istus hommikuni toas
ja lahkus päikse valgusjoas.
Ta imestas ka koduteel,
et lamp ei nuta ikka veel.
Luuletus narmastest
Mis sul viga narmendada,
riideserva narmastik.
Narmaid rohkem veel kui varbaid,
kuigi suur on varvastik.
Narmendagae, narmendage,
riideservad armetud.
Narmaid siis vaid harvendage,
kui on narmad kardetud.
Söögipalve
Siis kui laua peal on süia,
tuleb hambad sisse lüia!
Kord minna võiks
Kord minna võiks me liikvele,
kuid see tooks valu liikmele.
Mis asja me siis liikleme?
Kord minna võiks me edasi,
kuid kõik jääks maha sedasi.
Miks kokku ta siis vedasin?
Kord minna võiks me matkale.
Kuid kas me ikka hakkame?
Ehk elamast seal lakkame.
Kord minna võiks me marjule,
sest siis saaks metsa varjule.
Kuid vaevalt me seal harjume.
Kord minna võiks me sõdima,
kuid see toob ihhu võbina.
Las päästab parem tõbila.
Kord minna võiks me taevasse.
Kuid kes siis trügib laevasse?
See viia võiks meid vaevasse.
Kord minna võiks me põrgusse,
kui usk on kadund kõrgusse,
kuid nõuaks sarvi-sõrgu see.
Kord minna võiks me laadale,
kuid pigem sind me saadame
ja ennast sellest taandame.
Kord minna võiks me reisile,
kuid saates sinna teisi me
ju seni paigal seisime!
Punktist punkti
Mida ma poest ostan, see selgub pangas.
Millal ma panka lähen, see selgub poes.
Ma arvan, et ma lähen, kui see kangas on veel moes.
Sõit
Taskuvaras varastas mu taskust pileti,
nõnda mind siis läbinisti vaeseks trahviti.
Kuigi nüüd ma olen vaene, sõit on alles ees.
Buss sõidab läbi lompide ja juht on sõiduvees.
*
Päev-päevalt pikkust muudab samm,
et elu oleks kirevam.
Kui üks päev lõppeb jalaramm,
suu pomiseb veel: tam-ta-ram.
Ära sõjaväest
Kui läksin ära sõjaväest,
ei küsind ohvitseri käest.
Kuid tema haaras kinni kraest
ja muudkui tuuseldas mind vaest.
Ma ütlesin tal: "Ära tee,
ei meeldi mulle see armee.
Mind laske leida kodutee
või minna üle suure vee."
Põgenedes
Kannul
on jälitajad ammu.
Aina nemad
kiirendavad sammu.
Kui mul oleks
veidi rohkem rammu,
siis valmistuksin
andma neile võmmu.
Appi mulle
ka ei tule keegi.
Loota jääb, et
häda nad ei teegi.
Tullakse mul järgi üle veegi.
Selge,
ega vesi ju ei keegi.
Väikest annust kastekannust
Kastan lille mitu aastat,
ta ei kasva suuremaks.
Kui ma teda siiski kastan,
asjad ei läe hullemaks.
Lill ootab ja ootab, millal saaks juua,
sest minul on kombeks seda tal tuua.
Kastan lille mitu aastat,
külge tal ei tule õis.
Pung tal on, kuid ei läe lahti,
mis sest, et ma vett tal tõin.
Üha tuleb mul lillekest kasta,
sest tal ei tohi kuivada lasta.
Ebakindel vikerkaar
Ma olen siia istutand kolm sinist värvi õit.
Mul öeldi, need on punased, kui ükskord saabub võit.
Nii võitu ma ei soovigi, kui lilli värvib see.
Kuid värvub siiski punaseks lai verevoolu tee.
Röövlite liigid
Teeline - maanteröövel,
mereline - mereröövel,
metsaline - metsavaras.
Mõrtsukas
Käte küljest veresüüd
ei saa ta enam maha,
ja nõnda ta ka ise nüüd
elada ei taha.
Kuus laipa juba mulla all
ja varsti neid saab seitse.
Ta teab, et teda kohtu all
ka advokaat ei kaitse.
Ümber tapalava
Millest sa siis mõtlesid,
kui pead tal otsast raiusid?
Mis olid sinu lootused
ja tulevikuootused?
Mis mõtles otsast võetud pea,
seda täpselt ka ei tea.
Mis raamatud tal meenusid,
mis oli varem lugenud?
Kuus silma
Kuus silma hetkeks sulgusid,
sest polnud saanud puhata.
Siis asjaolud selgusid,
miks urn on saabund tuhata.
See oli väga hämmastav
ja pani silmad pilkuma.
Et tõde oli lämmatav,
nad hakkasid ka tilkuma.
Metsaski on lugu metsik
Mustad metsatondid
liigutavad suud,
kuid meie, inimesed,
ei jälgi neid, vaid muud.
Õudne on me elu,
kui leegitsevad puud
ja tuli võib veel kesta
kaksteist või rohkem kuud.
Ratta all
Kui olin suure ratta all,
siis minestati üleval.
Nii vasakul kui paremal
mu veri voolas sorinal.
Ma tulin välja ratta alt,
öeldes: "Mul läks libedalt.
Autojuht mind vedas alt,
kuid ei tee seda pidevalt."
Politsei unenäos
Ma läksin valel ajal üle sõidutee.
Politseile meeldis see ja kohtusime me.
“Oh tule aga siia, pisikene kaak,
ja näita kui suur täna on su taskus rahasaak.”
Eeskiri nõuab, igaüks teab,
autoteesid õigel ajal ületama peab.
Saiapäts
Mis maksis väike saiapäts,
kui presidendiks oli Päts?
Vähem veel kui pregu näts,
sest hinnatõusuks lahti läks.
Euro, tule ja põleta meid!
Tere-tere, europiid!
Eurole meid üle viid,
kuigi tõuseb naftahind.
Rahvad kummardavad sind.
Eurod olla tahame.
Oma rahal pahane
on me panga president,
torru viib kõik vesi ent.
Siis kui euro krõbiseb,
tantsu löövad tõbised,
et on jäänud pinnata.
Vabadust ei hinnata.
Võõrtööjõud
Rahvas ennast hävitab
ja sisserännet käivitab.
Riiki lendab luudasid,
millel istub muulasi.
Kuigi süda ammu on paha,
ikka lakun ma keelega raha.
Uurib Eesti ajalugu
tulevikus neegrisugu
lahutamaks veidi meelt,
tundes kehvalt surnud keelt.
Suured töötajate väed
veavad kokku rahamäed.
Hiir urus
Hiirekene istus urus vaguralt.
Elu oli kulgend seni magusalt -
süia oli saand ja kassi polnud näind,
inimeste närvidele väga ta ei käind.
Aga üks päev pärast kehakinnitust
nägi hiir seal urus hirmsat kummitust:
roti moodi loom, hiir varem polnud näind,
külalisi hiirel seni polnud käind.
Mine tea kust oli siia rännanud.
Miskipärast siiski hiirt ei rünnanud.
"Kas sa oled rott?" hiir tundis imestust.
Loom vastas, ta ei talu seda nimetust.
"Kui sa seda kordad, sind sabast hammustan;
hammustad sa vastu, su pesa lammutan."
Hiir ohkas selle peale, tont ruttas lahkuma,
ka solvav ohe hinge ei tahtnud mahtuda.
Sinine sitikas
- Sinine sitikas, mis sa seal teed?
- Moodustan liigikaaslastest keed.
- Sinine sitikas, mis sa sest saad?
- Saavutan selle, et kee piirab maad.
Inflatsioon unenäos
Ajaloos on ajast jälg,
kui ühte rahvast piinas nälg;
keset seda kriisi
sõi Hiina moodi riisi.
Sel ajal selle pinna tõus
suurt muret tegi hinnatõus.
Rahast pungil taskutega
toime tuldi raskustega.
Kaup kaotas iga kõlblikkust,
sai vorstisiga võlgnikust.
Elustunud nupud
Laual nupud peavad plaani,
järgmist käiku mõtlevad.
Väljas rahvas trügib saani,
autodega tõtlevad.
Nuppusid ei juhi keegi.
Tõstavad end ise nad.
Neile muret see ei teegi,
et on teistest pisemad.
Rahvas tunglemast ei väsi
kiirustava linna peal.
Koju kiirustab ka Käsi,
peatab nupud pinna peal.
Luuletus
Konksu otsas ripub käsi.
Sisse hiilib mehikesi.
Aknast sisse tilgub vesi.
Aga vaenlased ei väsi.
Väljas on nii vihm kui veri.
Verd seal valas mingi vari,
mida heitis loomakari.
Lõngaotsad kokku keri!
Kutse
Ootame sind täna öösel
muruplatsil puude all.
Sealt me lähme mutikäiku.
Eluruum meil sügaval.
Märk helendab
Nüüd lõpuks üles tunnista, mis oled salanud,
et salajane tegevus on juba alanud.
Tagatoad kõik ammu täis on mehi kiivriga,
kes hiireurgu mõõkadega lähvad hiilima.
Kui teerull vastu sõidab neil, see lapikuks nad teeb,
sest kitsas on see hiirekäik, teist pole sõjateed.
*
Unda, unda, küll siis näed,
kuidas värisevad käed.
Unda nii, et laines meri,
milles ära uppus Muri.
Unda nii, et kännud järel,
murdund puusid ujub merel.
Kui sa undad, siis saad kondi,
kasvatame sinust tondi.
Käsi
Kondine käsi, kondine käsi
teise häälega plaksutab käsi.
Kõik on veel alles, kuid kondine käsi
juba rõõmust plaksutab käsi.
Pikad küüned kraabivad mulda,
teele kunagi ette ei tulda.
Meile lehvitab kondine käsi.
Kurjad vaimud hõõruvad käsi.
Õgardid
Maailma lõpus õgardid
närivad selle äärt.
On nende hinnang maailmale,
et see ei ole väärt.
Maailma keskel jahimees
ääre suunas läeb.
Ta otsekohe tulistab,
kui õgardeid seal näeb.
Ingel
Kui ütleb vaid ühe sõna,
viis muret see minema viib.
Nad lähvad, kus taevane sina.
Sel inglil on lennukas tiib.
*
Kui ma otsin luuleridu voodis teki all,
ingli silmad jälgivad mind taevas üleval.
Vaatavad mind otse läbi katuse ja lae.
Aknal ees on kardinad, sealt sisse nad ei kae.
Jõudude meelevallas
Mis olen siia kirjutand, ei ole tühine,
ka siis kui mõttekäiguga suur mass ei ühine.
Kui elan veel, see mõttekäik ei taha kaduda,
mis sest, et kõik ta säilivust ei suuda aduda.
Kui panen kirja jälle mõne kõrgelt antud rea,
see juhib maailma sündmusi, ka siis kui maailm ei tea.
Kui ritta jättan sisse mõne rasket sorti vea,
see pole hea, sest raiutakse jälle mõni pea.
Lehekülg
Valmis terve lehekülg -
nõnda hästi pritsis sülg.
