Ungari keele riimgrammatika

KOHAKÄÄNDED

Seesütlev -ban, -ben.
Klubis sees on malefänn.

 

Seestütlev -ból, -ből.

Koolist tulev laps käis tööl.

 

Sisseütlev -ba, -be.

Pea sisse reegel jää.

 

Alalütlev -on, -en.

Lagendikul on üks känd.

 

Alaltütlev -ról, -ről.

Vöölt võta mõõk, mis vööl.

 

Alale on -ra, -re.

Kõnniteele tekib jää.

 

Juuresütlev -nál, -nél.

Olen kodu juures veel.

 

Juurestütlev -tól, -től.

Päike kaob me juurest ööl.

 

Juurdeütlev -hoz, -hez.

Pane korvi juurde päts.

 

MUUD KÄÄNDED

 

Omastav on -nak, -nek.
Minu on see verikäkk.

Osastav on -at, TÕH /-t/.
Õhupalli kannab õhk.

Sihitavgi -nak, -nek.
Sellele on vastus väkk.

Olev kääne -ként, -ként.
Ussina ma sööksin seent.

Saavaks käändeks -rá, -é.
Jeesus veiniks muutis vee.

Rajav kääne -ig, -ig.
Lõpuni on minna liig.

Kaasaütlev -al, -el.
Meiega on olnud Mäll.

Põhjus-lõpp on -ért, -ért.
Lõpu jaoks on vaja veert.

OMATAVATE KÄÄNAMINE

 

Minu oma -im, -em, -am.

Minu juustes minu kamm.

 

Sinu oma -id, -ed, -ad.

Minult oma kingi saad.

 

Tema oma -ja, -e, -a.

Oma majas elab ta.

 

Meie oma -ink -ünk, -unk.

Lõhnastajaks on meil skunk.

 

Teie oma -tok, -tek, -tok.

Teie lõhna määrab sokk.

 

Nende oma -juk, -ük, -uk.

Nende uksel ees on lukk.

SÕNA „OOTAMA“ PÖÖRAMINE

1) Olevik.

 

Mina ootan – várok.

Maises elus viiruk.

 

Sina ootad – vársz.

Õieta veel vars.

 

Tema ootab – vár.

Tal meres oma saar.

 

Meie ootel – várunk.

Ma teiste hulgas taarun.

 

Teie ootel – vártok.

Ülistab teid paatos.

 

Nemad ootel – várnak.

Nad korjavad me taarat.

 

2) Lihtminevik.

 

Olin ootel – vártam –

kui välja ilmus Saatan.

 

Olid ootel – vártál.

Nüüd tunni koht on suur saal.

 

Oli ootel – várt –

ja tõtt tal rääkis kaart.

 

Ootasime – vártunk –

ja makil mängis väärtpunk.

 

Ootasite – vártatok,

kui juttu ajas kaarnanokk.

 

Nad olid ootel – vártak –

kui ees neil seisis rännak.

3) Sihitu tingiva kõneviisi olevik.

 

Mina ootaks – várnék –,

kas terveks teeb mind apteek.

 

Sina ootaks – várnál –,

kas püütud saab see suur vaal.

 

Tema ootaks – várna –,

kas rongaks ütlen kaarna.

Meie ootaks – várnánk –,

kas vesi tõstab pealt kaant.

Teie ootaks – várnátok –

ja kiirustaks veel: „Haara sokk!“

 

Nemad ootaks – várnának –

kas maanteel tuleb taas käänak.

 

4) Sihitu tingiva kõneviisi minevik.

 

Ma oleks oodand – vártam volna –

kuus kord tahab kordus tulla –

lihtminevik ja liitub ’volna’,

muist võib riimimata olla.

 

5) Sihitu käskiv kõneviis.

 

Mina oodaku – várjak.

Veel karjamaal on kirjak.

 

Sina oota – várj, várjál.

Lapsele on mari ka maal.

 

Tema oodaku – várjon.

Kui ähvardan, siis karjun.

 

Meie oodakem – várjunk.

Ka mina seltskonnaga harjun.

 

Teie oodake – várjatok.

Lõnga ketrab veel Maarja vokk.

 

Nemad oodaku – várjanak.

Kirjak tühjendab karjamaad.

 

6) Sihiline käskiv kõneviis.

 

Teid ootama pean ma – várjam.

Hulgakesi on karjam.

 

Sa oota mind – várd või várjad.

Oota ka, et küpseks marjad.

 

Ta oodaku ööd – várja.

Ei päeval pimedus varja.

 

Me oodakem eksamit – várjuk.

Üks jumal olnud on Marduk.

 

Oodake vastust – várjátok.

Vastus on võibolla jaatus.

 

Nad oodaku klassi – várják.

Tunni teemaks on jagamisjääk.

 

7) Sihiline kindla kõneviisi olevik.

 

Ma ootan prille – várom –,

kuid väga väike aatom.

 

Sa ootad reisi – várod –,

maale, kus on vaaraod.

 

Neli pööret, nagu käskiv,

mis riimitud ju hästi.

 

8) Sihiline kindla kõneviisi lihtminevik.

 

Sa ootasid reegleid – vártad –,

neid annavadki hartad.

 

Ta ootas tonte – várta –,

kuid miskit polnud karta.

 

Me ootasime uudist vártuk –,

kas tõuseb raha väärtus.

 

Te ootasite halba – vártátok –,

kuid parem oli saatus.

 

Te ootasite sõitu – várták –

ja bensiini täis sai paak.

 

Minavorm on nagu sihitu,

mis minevikku rihitu.

 

9) Sihiline tingiva kõneviisi olevik.

 

Ma ootaksin selgust – várnám –,

kas ta laplane on või saam.

 

Sa paremat ootaks – várnád –,

kuid selline ongi mu laad.

 

Ta hoiatust ootaks – várná –,

ja vaenlane hüiabki: „Haa!“

 

Meie, teie on taas,

nagu tingiva sihita faas.

Kaks olevikku on samad,

korduvad riimid on jamad.

 

Nemad ootaks – várnák –,

et aina suureneks saak.

 

10) Sihiline tingiva kõneviisi lihtminevik.

 

Läind-tingiv jutu sihiline

on umbes nagu sihitu:

kordus kuuekihiline,

mis õhemaks teeb vihiku.

 

SÕNA „OLEMA“ PÖÖRAMINE

 

’Olema’ algvorm on ’lenni’.

Leiab riimimise fänni.

 

1) Kindla kõneviisi olevik.

 

Mina olen – vagyok –,

kel olemas on pajuk.

 

Sina oled – vagy –,

kel meeldib päeval padi.

 

Tema on – van –,

kel meeldib saun ja vann.

 

Meie oleme – vagyunk –,

keda vee peal sõidutab ujuk.

 

Teie olete – vagytok –,

kel talvel seljas vatijopp.

 

Nemad on – vannak –,

keda lõunamaale viib rännak.

 

2) Kindla kõneviisi lihtminevik.

 

Mina olin – voltam –,

kel tööd kord andis Volta.

 

Sina olid – voltál –

koos minuga suvilas maal.

 

Tema oli – volt –,

kel peas on paigal polt.

 

Meie olime – voltunk –

värvatud Vene polku.

 

Teie olite – voltatok –

viisakusvormis kollanokk.

 

Nemad olid – voltak –

kes ütlesid meile: „Vot tak.“

 

3) Tulevik.

 

Homme olen – leszek –

pealiku käsi vasak.

 

Homme oled – leszel –

see, kel töö on käsil.

 

Homme on ta – lesz,

see kelt tuleb käsk.

 

Homme oleme – leszünk –

teada saanud käsud.

 

Homme olete – lesztek –

see, keda ohustab rästik.

 

Homme on nad – lesznek –

magamata väsind.

 

4) Tingiva kõneviisi olevik.

 

Mina oleks – lennék, volnék –

see, kes maja ahjus tuld teeks.

 

Sina oleks – lennél, volnál –

pimedas, kui puuduks vool maal.

 

Tema oleks – lenne, volna –

tsirkuses, kel lõbus olla.

 

Meie oleks – lennénk, volnánk –

kaevurid, kui leiduks maas maak.

 

Teie oleks – lennétek, volnátok –

need, kes propageeriks NATO-t.

 

Nemad oleks – lennének, volnának,

need, kes leiva jaoks juhiksid kraanat.

 

5) Tingiva kõneviisi lihtminevik.

 

Ma oleks olnud – lettem volna.

Tahtsin õnnelikum olla.

 

Sa oleks olnud – lettél volna –,

kui oleks tahtnud lättel olla.

 

Ta oleks olnud – lett volna –,

kuid ei tahtnud pätt olla

 

Me oleks olnud – lettünk volna –,

kuid ei kästud ettur olla.

 

Te oleks olnud – lettetek volna –,

kuid see ei tahtnud kätte tulla.

 

Nad oleks olnud – lettek volna –,

kuid ei olnud pätte olla.

 

6) Käskiv kõneviis

 

Mina olgu – legyek –

see, kel selge igrek.

 

Sina ole – legyél, légy –

see, kes külla kutsub leedi.

 

Tema olgu legyen –

igavesti madjar.

 

Meie olgem – legyünk –

läbi lugend käsud.

 

Teie olge – legyetek –

keda pealt ei viska täkk.

 

Nemad olgu – legyenek –

keda kaasa ei vii näkk.

IK-LÕPULISTE SÕNADE PÖÖRAMINE

 

Mina hüppan – ugrom, ugrok –

rõõmust, sest on taskus tugrik.

 

Sina hüppad – ugrasz –,

kuigi pidurdab mass.

 

Tema hüppab – ugrik –,

sest meeldib soomeugri.

 

Meie hüppame – ugrunk –,

eraldi võistleb tüdruk.

 

Teie hüppate – ugrotok –,

liikuvust suurendab teil barokk.

 

Nemad hüppavad – ugranak.

Lehm paigal, kui lüpstakse udarat.