Kodulehekülje proosa

1. UNENÄGUDE ÜLESKIRJUTUSED

1. (1989)

Kord seisid mererannal ahelikus sõdurid. Vaenlase tulekul harjutasid nad lahingut. Rivi ees seisid kuningas ja kuninganna. Kuninga ümber tiirutas vanadusest valgeks läinud kammerteener. Ta ütles: "Ütle nüüd tuld!" Kuningas hüüdiski: "Tuld!" ja kõik sõdurid tulistasidki moodsatest püstolitest merre. "Nüüd on kuninga kord," teatas kammerteener. Kuningas laskiski eriti moodsast püstolist oma kuuli merre. Siis tuli kuninganna kord. Tema kuul langes päris lähedale rannaliivale. Kuningas pani tähele, et sõdurid moodsaid relvi kardavad, ja lasi kõik padrunid kokku korjata ja kolme kaupa valgesse paberisse pakkida. Iga sõdur sai ühe sellise paki.

Tehti ettevalmistusi lahinguks. Lõpuks mindi rannakaljule vaatama, kui kaugel vaenlane on. Kohkumisega nägid kõik, et vaenlased parajasti maabuvad. Kõik võtsid ahelikku, ja kuninga märguande peale viskasid kõik oma valge paki alla. Vaenlased polnud midagi sellist oodanud ja hakkasid kõik hirmuga põgenema. Kes paadiga, kes palgiga, kes lauajupiga. Lõpuks jäid vaenlastest järgi ainult kuningas, kuninganna ja kasside vägi. Vaenlaste kuningas kargas püsti ja hüüdis maruvihaselt: "Edasi, kuninga kasside vägi!" ja kõik kassid tormasid võitlusse.

Kammerteener püüdis asjatult kuningat lahti rebida. Siis lõi ta käega, tormas uksest välja, lükkas pikali uue uksehoidja ja tormas kolmandalt teisele korrusele. Seal seisis palju uusi politseinikuid. Nad haarasid kammerteenri kinni, viisid ta uue kuninganna juurde. Saanud sellelt kõva noomituse, lasti kammerteener jälle lahti. Kindlate põgenemisplaanidega kõndis see mööda koridori, nähes äkki läbi lahtise akna hiiglaslikku inimsööja dinosauruse pead. Peagi selgus, et loss on sellistest elukatest ümber piiratud. Varsti vaatasid kõik lossielanikud akendest välja, proovides dinosauruste liike ära arvata ja loomi õrritada. Kammerteener oli ainuke, kes kartis, sest ta teadis, kui ohtlikud need loomad on. Lõpuks hõõrus ta ennast lõhnaõliga kokku, et elukaid endast eemale peletada, ja langes uimaselt maha.

Nii leiutatigi plastkanuu.

2. (1999)

Ma pean arvuti taha pääsema. Esimest arvutit ei tohi kasutada, teise taga üks juba istub. Hakkan ikkagi esimest arvutit sisse lülitama. Aga seina ääres kolmas arvuti on ju vaba, tuleb ainult ekraanilt kõige ülemine rida valida. Film hakkab pihta. Keegi istub arvuti taga, teine seisab ja kummardub tema õla kohal. Nende ees oleva ekraani alumises servas jookseb tekst: "Kui daamid seda kodus loevad, hakkavad nad karjuma." Mingist majast väljuvad näitlejad. Üks näitleja on samasugune prillide ja pikkade juustega, nagu ka Eestis olemas on. (Mööbel varjab minu eest televiisori ekraani vasakut serva.) Üks teine näitleja eraldub ülejäänutest ja hakkab mööda tänavat kõndima. Hääl teatab, et see on maailma kõige ilusam näitleja. See on stsenaariumis kirjas, et ta kõige ilusam on, aga kuna näitlejat mängiv pärisnäitleja ei suuda kuidagi sellist muljet tekitada, tuleb filmile lihtsalt üks lause peale lugeda. Hääl on saksa keeles, all jookseb eestikeelne tõlge. Näitleja jõuab haljasalale, läheb ühe puu juurde, võtab kätega selle ümbert kinni ja lööb vastu tüve. Ta hakkab puu otsa ronima, tahab vist ennast üles puua. Jõuab juba ülemiste oksteni, siis vaatab üles ja karjatab. Näidatakse päris ladvas juba varem silmus kaelas rippunud laipa. (See koht teeb natuke nalja. "Kokkusattumus!" ütlen teistele vaatajatele. Vaatan pealt juba filmis sees olles.)

Puuotsa roninu viskab laiba eemale alla. Mäe all teisel pool teed on vanapaks (hallide juuste ja halli habemega, mitusada aastat vana, aga hea tervise juures). Ta viskab haljasalale tagasi sealt pärit jääkamaka, öeldes: "Et talve au oleks päästetud." Puu juurest lendab see jälle teisele poole teed, vanapaks viskab selle teist korda tagasi, korrates: "Et talve au oleks päästetud." Nüüd hakkab kamakaid lendama teises suunas meie poole. Mina istun maas ja vaatan rohkem teisele poole, tüüp on sammu võrra mäele lähemal, otse mäe serval, ja vaatab selle suunas. Mina pööran pead, kui mõni kamakas parajasti langema hakkab, et jälgida langemissuunda. arvestan välja, et üks kukub vastu minu pead ja panen kaitseks lume pea ette. Kui need nii aeglaselt langevad, oleks võinud parem eest ära minna. Kui need ükshaaval lendavad, on hea kaitsta, aga kuulipilduja korral võiks pihta saada.

Saabub teine vanapaks. Kas see tähendab järgmise aastaaja saabumist? Taimed hakkavad igatahes kasvama. Eelmise puu kõrvale hakkab mäel kasvama kuivanud puu, ta jääb okstesse kinni ja tõuseb koos puu kasvamisega kõrgemale. Niimoodi siis see poodu puu otsa oligi sattunud. Nüüd kuivanud okstesse jäänu muutub roheliseks aastavanuseks kuuseoksaks, see murtakse puu küljest lahti ja visatakse alla vastavale isikule. Eelmisele aastaajale oli siis vastanud jääkamakas, nagu sellele kuuseoks. Sellepärast seda siis oligi olnud vaja alles hoida. Kuidas nad muidu vanaks elaksid, kui iga kord ära sureksid. Lumest kasvavad välja erinevad taimed, eriti lilled.

Film saab läbi. Vaatajatest ja viimasel hetkel saabunud tegelastest on kogunenud üsna palju rahvast. "Miks haid kapsast söövad?" küsitakse. "Sest seal on kapsaussid," vastan ja hakkan valju häälega naerma. Lähen rahva juurest ära. Loen laual olevast virnast pealmisest ümbrikust uudist: "Saksamaal arutatakse, kas anda Eesti uuele välisministrile Kranichile sissesõiduluba. Seal on kuuldud kuidas ta Iirimaal liiderdas ja pipardas, ei tahtnud lõppu tulla." Lisaks on selles suures ümbrikus ka väiksemad ümbrikud üksikasjadega Iirimaal juhtunust, mida ei hakka lugema. Teiselpool aknaava tuleb Kranich, kes ütleb: "Pean selle kõrvaldama." Ah sellepärast siis sellised uudised ajalehte ei jõuagi. Lahkun võimalikult kiiresti ümbrikut kaasa võttes kitsast koridori mööda. Peidan ümbriku särgi alla, kaenla alla. Püian liikumise pealt särginööpe kinni panna. Keeran kaks korda paremale ja lähen trepist üles. Jõuan laiemasse ustega koridori, kus on inimesi. Tahan ümbriku miljoni krooni eest ajalehele müia. Ajalehetoimetus asub kuskil koridori lõpus. Kranich võis mobiiltelefoniga oma löömamehele helistada, et see mind läbi ei laseks. Seetõttu loobun esialgsest plaanist ja otsustan minna hoopis koridori alguses olevasse "Eesti Päevalehe" Tartu toimetuse ruumi, mille silti helesinisel valge triibuga taustal kirjutatuna uksel märkan. Teen ukse lahti, aga samal hetkel tuleb selja tagant Kranich. Hakkan uksest sisse minema, tema proovib kahe käega tagasi tirida. Nii ei liigu ma ukselävelt edasi ega tagasi, aga ruumis olevad inimesed on juba uudise toomist märganud.

3. (1999)

Kõnnitakse rivis. Mina olen tagumiste hulgas. Kantakse kuuse ja männi oksi. Kuuse okkad on lühemad ja tumedamad. Kuuske austatakse vana kombe kohaselt rohkem, kuigi ajad on muutunud. Männi oks peab kuuse oksa austama.

Paremal tee kõrval on madalam. Seal liikudes jõuavad kiirel sammul järele veel paar varem kaugemale taha jäänut. All paremal kasvab palju puid, mida nimetatakse mändideks. Need on väga kiiresti kasvanud, neil on väga palju väga heledaid okkaid, ja väga palju okkaid on jämedate puude alla maha sadanud. "Oh kui palju," öeldakse ja imestatakse all paremal oleva üle.

Metsas hargneb tee kaheks. Kumba mööda minna? Mõned hakkavad juba mööda natuke laiemat teed astuma. "Seda teed EI TOHI minna," ütleb vanem ja kogenum mees. Keerame kitsamale teele. Mõni kavatseb ikkagi teist teed minna. Loodetakse, et lõpuks läheb jälle kõik hästi. Mõni istub rõõmsa näoga maha. Kes siin kõik on? Siin on mitmesuguseid tüüpe. Ühel mehel on suur habe.

4. (1999)

Üle seina jooksevad kiiresti välgu sarnased erinevates värvides korrapäratud heledad jooned ja virvendused. Ruum on pime. Kõik ruumis olijad vaatavad seinale. Keegi ei tea kindlalt, kes neid liikumisi tekitab. Mina mõjutan märkamatult vaid osade joonte liikumist. Siin näidatakse teadust. Siin näidatakse füüsikat. Tumedad kogud liiguvad pimedas ruumis ringi eeskäijale kätt järgi sirutades. Üks seisab näoga istuvate vaatajate poole ja dirigeerib valguse liikumist ja helisid. Käib vali "trahh!" ja kõik läheb hetkeks mustaks. Must ongi kõige tugevam löök. Trahh – ja kõik mustaks. Trahh – ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale. Trahh – ja kõik mustaks.

5. (1999)

Buss nr. 5 peatusesse saabusid vaenlase löömamehed. Siin peame asja pooleli jätma. Lähme teele sellise kiirusega, et kõige aeglasemad maha ei jääks. Kõige aeglasem olen vist mina. Järgmisel kohal peaks olema minu vend. Jõuame majja. Hargneme esimesest toast igaüks erineva ukse kaudu. Mina ja valge siilipea läheme siiski sama ukse kaudu. Jätkus vist iga ukse kohta inimesi. Miks valge siilipea küll peab nii agaralt asjas osalema, ta on elus niigi palju kannatanud. Lähme oma ukse kaudu esimesest toast läbi, selle lõpus vasakus seinas olevast uksest järgmisse tuppa, kuhu valge siilipea pidama jääb. Mina keeran veelkord vasakule ja lähen edasi järgmisse piklikusse tuppa ja selle vasakusse ossa. Mulle tuleb järgi veel meie paks savisaarinimene, kes peidab ennast lõõtsutades voodi alla. Kuidas ta sellises asendis kavatseb küll vaenlasega võitlusse astuda, kui see järgi tuleb? Mina valin endale toas oleva koli hulgast sobivat löögiriista. Teises toas varitseb valge siilipea kang käes. Vaenlane tuleb uksest sisse. Siilipea tõstab kangi ja lööb vaenlase pea lõhki.

6. (2000)

Ajakirja toimetajaks sai ootamatult jälle vana stalinist ise. Ajakirja nimi on "Sirkel", ja intervjuud võtva toimetaja peos on ähvardavalt püsti sirklitera. Ütlen Stalinile, et minu isa on isegi temast kirjutanud. Stalin küsib, et mida. Ta ei saa seda kontrollida, sest see on kirjutatud eesti keeles. Stalin hakkab kiruma. Ta ütleb, et pealtnäha aus mees, aga suli tempudega. Lähen ukse taha ja kuulan tema juttu seal pealt. Trotski hoiab kõrva vastu sama ust. Stalin hüiab valju häälega: "Trotski, kas sa kuulad pealt?" Trotski läheb uksest kaugemale ja hüiab vastu: "Ei, ma ei kuule midagi". Stalin tuleb uksest välja. Põrandal on paljuköitelised teosed "Stalini vastus trotskistidele" ja "Stalinil oli õigus". Trotski julgeb Stalinile mingis küsimuses vastu vaielda, ja üllataval kombel ei tee Stalin temaga selle eest midagi. Meenutatakse, et sel päeval kui Stalin suri, tehti teda pilkav luuletus. Samuti seda, et Hruštšovil ja Brežnevil polnud selliseid paljuköitelisi teoseid, olid ainult Leninil ja Stalinil.

7. (2000)

Kõigepealt hakkab liikuma pikk kaubarong, seejärel lühike reisirong. Oleme isaga Elva jaamas ja arutame, kas peaksime paar peatust lõunasse minema jala või rongiga. Mina ei oska seisukohta võtta, sest ma ei tea, kui pikad need peatuste vahed on. Hakkame jala liikuma. Jõuame Tartu kaarsillale. Seal seisab üks ema lapsega ja ütleb: "Hüppa või vette!" Laps hüppabki kohe. Tekib küsimus, kes peaks talle järgi hüppama, et teda ära tuua. Mina arvan, et isa. Pille aga ütleb, et hüppaksin mina. Lähen hoopis silla kõrvalt kaldast alla. Elevanti ei saa sellest kaldast üles tuua, sest kallas on liiva täis kantud ja see hakkab tema jalgade all varisema. Hakkame kõik otsima treppi. Lähme silla alt läbi. Vaatan tagasi silla poole. Võibolla peaksin enda pildistada laskmiseks ronima silla kaare otsale. Veljo on öelnud, et kui kooli lõpetamise puhul läheb üks üle silla kaare, lähvad kõik teised tema järel. Mina olen ettevaatlik inimene, mina hoian küll kõigist sellistest asjadest kõrvale. Lähme edasi. Hakkan juba arvama, et kaldad on Võrtsjärveni liivaga kaetud. Ütlen, et see on lubamatu, sest kõik peavad teadma, et Tartus on kivisild. Isa kaevab liiva alt välja üle jõe ulatuva vana silla jäänused ja selle otsast üles viiva pika kivitrepi. Korjame liiva alt üles paar pudelit, siis näeme, et see on mõttetu, sest vana silla jäänuste kõrval ulatub üle terve jõe pudelite rivi. Hakkan tagasi minema. Ema on tahapoole jäänud. Ta on leidnud sealt liiva alt ka üles viivad redeli sarnased kaldast välja ulatuvad metallist astmed. Ronin neid mööda üles.

8. (2000)

Oleme Kaunase puiesteel peatee ääres Räpina maantee pool. Ema ja Klaus hakkavad minema tuppa rulaga, millel on ühel küljel kaks ratast. Mina pean neile järgi minema, mulle jääb rula, mille ühel küljel on neli ratast ja mis on seetõttu palju kiirem. Kuid see pääseb mul käest lahti ja hakkab veerema järjest kiiremini bussipeatuse suunas. Ühel hetkel pöörab see ümber ja läheb teises suunas kooperatiivi hoone eest läbi veel kiirust kogudes. Ema on veel näha. Rula hakkab liikuma edasi ühe otsa peal keereldes. Kardan, et ema võib arvata, et seisan selle rula peal. Kuid ema läheb rahulikult edasi. Rula liigub edasi-tagasi järjest kiiremini. Arvan, et selle peatamisel oleksid väga rasked tagajärjed. Kuid Räpina maanteel lähvad kaks väikest poissi, üks neist jääb rulale ette, rula jääb seisma ja poisiga ei juhtu midagi. Poisid tulevad minu juurde, üks neist rula peal sõites. Hakkan koos nendega ringiga tuppa minema, jõuame minu maja kaugema otsani. Seal on rula minu kätte sattunud. Luban poisil sõita veel maja teise otsani, kuid hakkan ise kõigepealt muruplatsi kõrvalt trepikoja eest välja sõitma. Minu sõiduoskus on äkki halvemaks muutunud. Ütlen, et ma ei oska pöördeid teha, ja annan rula poisile. Mina olin sõitnud selle peal seistes nõksutades, väike poiss aga sõidab ühe jalaga maast hoogu tõugates. Ta keerab ümber maja nurga, sõidab maja nr. 16 otsani, tuleb seal rula pealt maha, ja äkki on rula kadunud. Hakkan seda otsima. Maja otsa juures mängib väga palju lapsi. Neil on seal oma rulasid, aga minu oma mitte. Küsin väikse poisi käest, kuhuni ta sellega sõitis. Nüüd näitab ta punkti minu maja kõrval. Selle koha peal maas istuv temast suurem tüdruk ütleb, et tema pole midagi näinud. Ütlen, et kui ma rula ei leia, teen ma uue oma vanast tahvlist, mida tüdruku juures maas näen. Siis mõtlen, et võibolla see polegi minu oma, sest meie võtsime ära kolides oma asjad kaasa, ja tal võib lihtsalt samasugune olla. Maja otsa sees on WC uks, tõmban selle lahti ja vaatan ega rula seal ei ole. Ei ole. Siis vaatan uuesti WC lähemasse serva, mis esialgu minu eest varjatuks jäi. Seal ka ei ole.

9. (2001)

Toomas mängib Taimoga malet. Toomas kutsub mind appi ja ise eemaldub. Malelaud on kilekotis ja seisu pean vaatama läbi kile. Väga hästi see ei paista, aga on näha, et mustade, millega mina nüüd pean mängu jätkama, kuningas on h8 ja valge lipp h5. Musta lipp on e-liinil ja ei ulatu oma kuningat kaitsma. Paistab, et must saab kohe mati. Ütlen, et see on vist läbi ja seejärel, et seda vist enam ei päästa. Nähtavus läbi kile muutub järjest halvemaks. Siis võtab vastane nupud kile seest välja ja paneb seisu peale valgele käterätile. Ütlen, et ruutusid sellel ikkagi ei ole. Nüüd näen aga, et mustal on kuninga juures helikopter, mis võtab enda alla väljad g7, g8 ja h7. Selle ees on veel nuppe. Helikopter pole küll nii tugev kui lipp, aga see muudab seisu kaitstavaks. Tuleb asuda tulistama. Vastasel on seisu kohta joonis, millelt on näha, et tulistada saab mitmeid jooni mööda oma nuppude tagant välja neid napilt mitte riivates. Vastane on üks noor mees. Ta küsib, kas ma olen seina peal kindlaks määranud punktid, mida ma tahan tulistada. Ta lülitab tööle kaks valguspüstolit, mis teevad kõva mürinat. Nendega peab ukse pealt proovima tulistada neid punkte, et proovida, kas oma nupud ette ei jää. Küsin Tooma käest: "Kuhu see nüüd jäi?" ja hakkan kätega põrandal kobades otsima asja, mis just ära kadus.

10. (2001)

Esile kerkib Napoleon III. Ta imestab, kuidas Napoleon I sai nii lühikese mõõgaga nii edukalt võidelda. Tema kavatseb võidelda pikema mõõgaga. Teda nimetatakse suure onu väikeseks vennapojaks. Seletan, et Napoleon I tappis küll lõpuks suurtükikuul, aga ta oli juba varem korduvalt pihta saanud. Ta ronis sihilikult otse kuulide alla. Itaalias valitsev Napoleon III nõuab kokkusaamist Hispaaniast põhjas asuva riigi Napoleon III-ga. Ta nõuab, et see kuulutaks end erapooletuks, sest, mida ta ei ütle, ta kavatseb asuda maid vallutama. Põhjapoolse riigi valitseja ei ole nõus seda tegema, öeldes, et ta on niigi erapooletu. Peale seda kokkusaamist laseb Itaalia valitseja oma käsilastel tappa Hispaania valitseja ja selle asemele saab tema käsilane. Sellepeale kutsub põhjapoolse riigi valitseja Itaalia valitseja enda juurde. Ma ütlen, et ta küsis sellelt: "Mida sa tegid Hispaania valitsejaga?" Tegelikult küsis ta: "Mida sa tegid oma vennaga?" Mult küsitakse, kas see oli Enghieni hertsog, kes tapeti? Ütlen, et ei, Enghieni hertsog oli ühe väikese Saksa riigi valitseja, kelle Napoleon I tappa laskis. Peale seda kokkusaamist läks Itaalia valitseja ja vallutas Prantsusmaa. Küsin, et kust ta saigi sinna, Hispaania ja Prantsusmaa vahelise riigi valitseja teda läbi ei lasknud. Öeldakse, et mõnede saksa riikide kaudu. Ütlen õige jah. Klaus arvab, et Itaalia valitseja ajas midagi miljonitega segamini, kui ta arvas, et peale Pariisi jõudmist ulatuvad tema suurtükid tulistama Londonit. Ütlen, et ei, need leiutati, praegu tulistavad selle vahemaa tagant raketid. Hiljem asus Hispaania ja Prantsusmaa vahelise riigi Napoleon III ise ka sõjateele, et oma populaarsust suurendada. Rääkisin sellest kõigest lastele ajaloo tunnis. Nüüd tuleb mulle meelde, et kõik oli hoopis teisiti. Prantsusmaa valitseja Napoleon III asus sõdima Saksamaaga. Ütlen kodus mind kuulavatele lastele, et nad midagi ei usuks, mis ma tunnis rääkisin, tegin seda mälu järgi. Tuletatakse meelde veel ühte ajaloo sündmust. Ühe Skandinaavia linna valitseja ütles kirikutornist: "Kõik minu vastu, pooled poolt, üks üle," ja plaksutas käsi. Selle valemi järgi valiti ta linna juhiks. Seejärel kukkus ta alla. Küsin: "Kas sa tead, kui palju inimesi sai surma kiriku ehitamisel? Eriti Peterburis. Peterburg ehitati surnuaiale."

11. (2002)

Sööme suuri lihapalle. See on teoliha. Ütlen, et teod on juba eestlaste menüüsse sisse läinud. Saan uue Euroopa Liidu vastase malelaua. Kolm sellist malelauda on vaatamiseks välja pandud, neile on kirjutatud pühendused Kulbokilt. Tüdrukud seisavad reas, oodates Euroopa Liidu vastase ürituse algust, mille ajal nad peavad kohal olema. Kaks tüdrukut on punastes riietes, mängides venelasi, ülejäänud on kollastes ja oranžides, mängides eestlasi. Isa pahandab, et ürituse läbiviijad pole veel saabunud. Mõtlen, et peaksin helistama Kulbokile ja küsima, kas keegi üldse tuleb. Lõpuks hakkab midagi pihta. Ministrid on kohale kuulama tulnud, ja ministrite hulgast hakkab Valve Kirsipuu korraldajaid sõimama, öeldes, et kõik arvud, mida nad teavad on õiged. Sellele väitele tahan vastu vaielda. Enamus ministreid aga otsustab põgeneda, sest nende oodatud suurt rahvahulka pole kokku kogunenud. Ministrid pistavad jooksu, Savisaar tõukab joostes kepiga hoogu. Vähene rahvas ajab neid taga. Ministrid jooksevad väiksesse poodi ja hoiavad seestpoolt ust kinni. Kui rahvas poodi siseneb, istuvad ministrid nende eest läbipaistva uksega külmutuskapis. Värvilistes riietes tüdrukud esitavad üksteisele rumalaid küsimusi. Vaatan, et Euroopa Liidu vastaste tase on ikka madal. Tuleb poe omanik, kes seni on kuskil ära olnud. Ta vaatab imestades külmutuskapi poole. Ütlen: "Seal on Savisaar." Taipan, et ministrid lämbuvad ju kapis ära. Teen ukse lahti ja lasen nad välja. Ütlen mehele, kes parajasti poodi astub: "Ma päästsin Savisaare elu." – "Savisaare elu? Päästsid Savisaare elu?" kordab ta. Ta ilmselt ei saa aru, miks ma seda tegin. "Ants Paju riputas ennast üles," ütleb ta.

12. (2003)

Hämara toa seina ääres istutakse venelaste relvadega, ukse peal on ameeriklaste relvad. Ameeriklased võivad venelaste tulirelvade koondumispunkti visata ühe aatompommi, nii et tuumasõda piirduks ühe pommiga. Aga kas venelased ei lähe siis andma vastulööki, et Ameerika tuumarakettidega täielikult hävitada? Venelased on kaks korda seina ääres istujatel relvad käest löönud. Nad teavad, et võivad sellega riskida, kuna keegi vastu hakata ei julge. Kui saaksin endale püstoli, tekiks mul tõenäoliselt suur kiusatus sellega kedagi tulistada. Üks, kellel on relv, olevatki teistega teisest ruumist ähvardaval toonil rääkinud. Sõda hakkab pihta. Mõnel on püss, aga minul on püstol. Laen selle ära ja lähen ühe jala peal kiirete lühikeste hüpetega raamatukogu lugemissaali. Vaatan riiulist võõrkeelseid raamatuid Teise maailmasõja kohta. Istun auditooriumisse, tundub et Oti kõrvale. Aga tagapool reas tundub ka Ott olevat. Vaatan neid hoolega, et kindlaks teha, kumb neist päriselt Ott on. Siis keerab minu kõrval istuja ennast ümber, olles seni minu poole kuklaga olnud. See on hoopis Enno Korv. Istun füüsika klassis aknapoolse rea teises pingis. Eelviimases pingis istub Ariel ja viimases Ivo. Ariel küsib tõsise näoga: "Kus tantsitakse ainult pussi?" Ivo vastab naerdes: "Kusagil ei tantsita ainult pussi. Peamiselt käib see Soome kohta." Mina olen vaal. Nad ütlevad mulle, et olen tuimaks jäänud, sest kui mul varem kõhtu puudutati, hüppasin veest välja, aga viimasel korral ma seda ei teinud. Ma isegi ei märganud, et nad mu kõhtu puudutasid. Vaatan, et olen jah lõdvaks jäänud. Raputan oma kesta endalt maha. Saan jälle inimeseks. Ivar on ivarrai. Tal on nina otsas mõõk, millega ta teisi puurida tahab. Ta käib laudade vahel ringi. Mida nüüd teha? Võtan kätte tooli, et kui ta ründab, sellega tema mõõga pihta virutada.

13. (2003)

Läheme kahekesi läbi Peedu jõe väga madala koha. Teisele kaldale jõudes tuleb mulle meelde, et ükskord vist juba läksin läbi selle jõe. Siis oleks Pille mulle nagu öelnud: "Jäta meelde, et sa oled läbi jõe läinud!" Läheme edasi metsa. Algul kõnnime mööda metsateed, siis tuleme mõttele, et nii lagedal kohal võidakse meid eemalt märgata, ja edasi kõnnime puude vahel. Märkame eespool karusid. Et nad meid maha ei murraks, läheme tihedamate puude vahele, kus nad meid loodetavasti ei märka. Siis aga avastame, et jääme täpselt karude ja sebrade vahele. Karud arvatavasti tunnevad sebrade lõhna ja lähvad neid murdma, mistõttu muudame jälle suunda. Varsti jõuavad karud meile ikkagi järele, aga nad ei hakka meid murdma, vaid hakkavad meiega rääkima, pakkudes meile vahepeal murtud sebrade liha. Karud lasevad meil endale näidata, kuidas puu otsa ronitakse, sest ise nad seda ei suuda. Meie poole hakkab tormama piisonikari. Karud võtavad meid endale selga ja päästavad meid joostes piisonite käest. Kui jõuame jälle jõe lähedale, pakub üks karu mulle enda piima. Ma ei taha seda tema seest imeda, sellepärast lasen selle tal enne joomist välja lüpsta. Jõe ääres on maiustuste putka. Karud nõuavad endale sealt vanatädi käest suures koguses kommi. See on nüüd norimine ja natuke inetum käitumine. Läheme koos karudega nõiutud heinamaale, kus võib midagi juhtuda. Edasi läheme suurde majja, kuhu karud on elama asunud. Nad on isegi endale riided selga pannud. Nad elavad siin koos ahvidega. Karud ja ahvid lasevad meil näidata, kui targad me oleme. Krister hakkab neile käpaliste liikide nimesid loetlema. Nad tahavad, et koos tegutseksid kõik kolm osavat liiki – karud, ahvid ja inimesed.

14. (2004)

Hollandikeelne saartel paiknev riik on jagatud kahte ossa, mida eraldab Indoneesia. Indoneesia nõuab endale tema väiksemat osa, kus paikneb pealinn. Argentiina tahaks naabruses asuvale hollandikeelsele riigile appi minna. Kuid kas ta on nüüd piisavalt tugev juhul, kui Tšiili, kelle vastu ta on kaotanud sõja, talle selle eest uuesti kallale tuleb? Vaatan kaarti. Ei, Argentiina ei saa midagi teha, sest on kahe vaenuliku riigi vahel – ühel pool on Tšiili, teisel pool Brasiilia. Hollandikeelseid riike on maailmas veel, näiteks Lõuna-Aafrika. Kas ka Angoola? Ei, see on portugalikeelne. Kunagi jäi mulle raamatust mulje, et hollandil on palju kolooniaid, kuid nüüd ma siiski hollandikeelseid riike kaardilt eriti ei leia. Palju oli tal kolooniaid tema väiksuse kohta. Marika vastab. Ta hääldab "Jaapani" asemel "Japaan". Ta on vist venelane. Ta on meile tulnud vene koolist. Ta ütleb, et Venemaal on rohkem inimesi, sellepärast sai seal ka rohkem inimesi võõrkeele selgeks ja saadeti välismaale. On selge, et ta räägib spioonidest, sellepärast küsin: "Kas see on ähvardus?" – "Ei, Eestisse saadetakse ka," vastab ta. Saan teada, et Seljodkin elab nüüd Saksamaal. Istun klassis 102 keskmises reas vasakul, tagant kolmandas pingis Marika kõrval. Kirjutan tema pealt maha. Lõpuks püian siiski ka ise aru saada, mida teha tuleb. Uurin tähelepanelikult Marika vihikut, kuni leian sealt lehekülje servalt ülesande numbri. See tähendab, et tuleb õpikust ülesannet lahendada. Meie laual õpikut ei ole, Marika on ka ise seljatagant maha kirjutanud. Seal istuvad Erik ja Krister. Küsin neilt õpikut. Nad võtavad selle mulle andmiseks viimasest pingist, sest seal on ülesandega valmis saadud. Klassi ees peetakse kõnesid. Kõnega läheb vastama Lauri Hein. Ta on jäänud kõhnaks ja habemesse kasvanud. Tunnen ta vaevu ära. Ta räägib luulevormis. Eelmine kord, kui kõnesid pidada tuli, esines ta veel kehvalt ja millegi sellisega hakkama ei saanud. Kui ta vastamise lõpetanud on, näen tema vihikust, et tal oli salmide vahel siiski ka proosalauseid, mida ma kõrvaga tähele ei pannud. Arvan, et ta saab viie. Minu üllatuseks hakkab aga Volmer tema peale karjuma: "Miks sa pead juhuslikud asjad välja noppima!?" Osa klassi tõuseb püsti ja tantsib pingivahedes paaride kaupa hindele. Kardan, et minult võidakse varsti sama nõuda. Volmer hüiabki varsti: "Simo!" Arvan juba, et nüüd ongi minu kord vastata. Aga ta ütleb hoopis: "Pane jalad maha!" Märkan, et hoian jalgu tagumise laua peal.

15. (2004)

Tahan patareiraadioga "Ameerika Häält" kuulata. Kuigi keeran raadio lahti valel lühilainealal, kuulen läbi ragina ka sealt soovitud jaama. Astun sisse puumaja toauksest. Seinal näen punast triipu. Kui ma sellel endale liiga ilusana paista lasen, arendab see maniakaal-depressiivsust. Lähen Peedu suurema maja väiksele piirdeta rõdule. Näen väravast väljumas Pillet. Pille ütleb mulle: "Ma lähen poodi. Siin saab ka internetiühenduse võtta. Tee arvuti lahti!" Metsikust naaberaiast tuleb meie aeda suur kari seal elavaid lapsi, neist osad väga pisikesed. Ütlen: "Nii palju külalisi pole meil veel korraga kunagi käinud." Lähen tuppa, et arvuti tööle panna. Ka lapsed tulevad teise korruse aknast sisse. Osa lapsi hakkavad käppima toas leiduvaid tühje purke ja muid asju. Teised arvavad, et võõras kohas ei tohi seda teha ja keelavad neid: "Ära puutu!" Otsustan lastele tegevust anda, et nad kõike ära ei lõhuks. Peaks valima, mida nende kätte anda. Ütlen neile: "Hakake midagi mängima. Mängige näiteks peitust." – "Heitus!" ütleb kõige suurem poiss naerdes. "Ei, peitust," vastan. Ta lõpetab otsekohe naermise ja ta suu vajub ammuli. "Ma ei ole sellest mängust kuulnud," ütleb ta. "Mina vist kunagi kuulsin," lisab natuke väiksem poiss. "Kas te ei ole tõesti kunagi peitust mänginud?" küsin. Tahan öelda, et see on kõige tuntum mäng. "Ma ei mäleta," vastab mulle kõige suurem poiss. "Üks peab silmad kinni panema ja sajani lugema. Kõige parem, kui ta teeb seda korruse keskel," seletan neile reegleid. Tulin mõttele, et korruse otsas lugedes leiaks otsija esimesena need, kes on talle kõige lähemal, aga keskelt otsimist alustades peaks ta valima, mis suunas ta kõigepealt liikuma hakkab. Seletan reegleid edasi. Rääkimine läheb raskemaks.

16. (2005)

Olen Peedu liivaranna juures jões. Kõnnin vees olles natuke maad Elva poole. Jões on kõikjal palju elusaid ja surnud kajakaid. Linde sureb iga aasta järjest rohkem ja viimasel kuul suri rekordiliselt. See tuleb suurest reostusest. Kuigi käes on sügis ja kajakad peavad varsti lõunamaale lendama, ei ole osade kajakate pojad reostuse tõttu veel suureks kasvanud. Vaevalt et väiksed pojad lennata jaksavad. Osad kajakad ei ole isegi veel munadest koorunud.

Hakkame jões kõndides Tartusse minema. Kätte jõuab öö. See on jaaniöö. Suvilatest tahaks mööduda nii, et inimesed seal meid ei märkaks. Ühe suvila juures on jõe ääres keskealine mees, kes võib meid tulistada. Kui sealt mööda oleme jõudnud, tuleb varsti jõe kaldal koobas. See on Aruküla koobas. Üks vana naine lõikab paekivist koobast pooleks. Minu kaaslane ütleb, et koobas on fotodega võrreldes muutunud. See on õige, aga mõtlen, et koobas peaks ajaloos alati muutunud olema.

Järgmise koopana tuleb Taevaskoja koobas. Kaaslane ütleb, et see on taastatud. Teatavasti varises see millalgi kokku. Nüüd on ta pandud uuesti püsti üksteise otsa laotud kividest sammastele. Üks laps võtab keskmisest sambast kinni. Kardetakse, et ta võib samba pikali tõmmata ja sellega koopa jälle kokku varistada. Mina arvan aga, et kui ta selle samba ümber ajabki, jääb koobas ikkagi kõrvalsammastele toetudes püsima. Vahepeal kõnnime mööda maa suhtes täisnurkse nurga all olevat seina, kus saab jalad pisikesse sissepoole kumerusse toetuda, kuid tuleb ka kätega siledast seinast kinni hoida. Täiesti võimalik, et keegi kukub siin alla.

Kõnnime vees edasi. Meile tuleb Tartust vastu Klaus, kes ütleb, et näitab meile oma jooksurada. Seejärel ütleb ta aga, et varsti ei saa enam jões edasi kõndida, sest see läheb liiga sügavaks. Kohe jõuamegi kohta, kus Elva jõkke suundub laiem Õhne jõgi, muutes edasise tee laiemaks ja sügavamaks. Kuigi kaks jõge kohe uuesti hargnevad, on peale ristumist mõlemad veerohkemad. Mulle tuleb meelde veel, et Elva jõgi ei suubugi Emajõkke Tartus, vaid tükk maad lääne pool. Nii et ei tea, kas oligi kõige targem tegu jala tulema hakata, sest nüüd tuleb veel kaua ida suunas kõndida.

17. (2005)

Hakkasin lugema üle raamatut "Rajaleidja", alustades mitte päris algusest. Mõtlesin ka, et peaks nüüd siiski läbi lugema "Pioneerid", aga et nüüd olen ma läinud üle nii aeglasele lugemismeetodile, et selleks pole aega. Kujutasin lugemise ajal kõike pildina ette, kuuldes loetavat teksti häälena.

Minategelane ütles, et sai Tšingatšguki reaktsioonist, kui see metsas tema vastas istus, aru, et ta tajus teise indiaanlase lähedalolekut, aga minategelane ei näidanud välja, et ta aru saab, sest Tšingatšguk ei arvanud, et keegi aru saab. Siis ilmuski välja Tšingatšguki poeg, kes oli kaotanud ühe silma. Minategelane rääkis, et vaatas kuidas Tšingatšguk ovaalsete silmadega poja kaotatud silma vaatas, ja ei osanud muud teha, kui Tšingatšgukile teed pakkuda. Mõtlesin, et kas Rajaleidja jutustab tõesti seda raamatut mina-vormis. Siis taipasin, et jutustab nende transporditud linnapoiss.

Nad hakkasid edasi minema, teades, et metsas võib olla vaenulikke indiaanlasi. Tšingatšguki pea lähedalt lendaski mööda üks nende lastud nool. Seltskond hakkas võililli üles korjama, sest kasvavad võililled kergendavad nendest möödujate sihtimist. Sain aru, et tegelikult kasvasid seal ainult mõned võililled, nii et nad jõudsid kõik ära korjata, kuigi kujutasin võililli ette rohkem. Metsa nägin roheliselt ja detailselt. Minu kujutluspildis kasvasid seal kuused, kuigi teadsin, et tegelikult toimub lugu soojemal maal, kus kasvavad lehtpuud.

Rajaleidja palus seltskonnal natukeseks rajast eemalduda, et võimalikud lähenevad vaenlased neid märkamata mööduda saaks. Rajast kõrvale minnes nägid nad palju sellist liiki linde, kelle nägemisest Rajaleidja järeldas, et lähedal peab olema vaenlase orjavoor. Ta ütles: "Meie liikumist on märgatud. Nüüd on valida, kas püüda tagasi minna või püüda siseneda telegraafiteele, aga mõlemad on rasked."

Mäletasin, et raamatus tuleb edasi järvel sõitmine, võitlus palkmajas ja raamatu lõpul vana pealiku sõnad, et küllalt, ta on näinud suure mohikaani rahva kadumist. Mõtlesin, et on hea, et loen seda raamatut siin Peedul poolune seisundis, sest poolunes töötab kujutlus paremini.

2. ILUKIRJANDUSLIKUD JUTUD

LINNUD

1: Kuhu me lendame?

2: Pessa.

1: Aga sealt me ju tulemegi!

2: Me lendame uude pessa.

1: Kes selle ehitas?

2: Töömehed.

1: Aga pesasid ehitatakse ju ise!

2: Ma andsin neile tellimuse.

1: Miks nad enda pesa ei ehitanud?

2: Nad pole nii rikkad, et pesas elada.

1: Kas sa neile siis ehitamise eest ei maksnud?

2: Maksin küll, aga sellest ei piisa materjalide ostmiseks.

1: Kuidas meie pesa jaoks materjali saime?

2: Ma varastasin.

1: Kellelt sa varastasid?

2: Nendelt samadelt töömeestelt.

1: Siis neil ju ikkagi oli materjali!

2: Oli jah, aga mina nad vaeseks tegingi.

1: Kas nad oma materjali ära ei tundnud?

2: Ei nad tundnud, ma värvisin selle üle.

1: Aga võibolla kulub värv maha?

2: Siis on nad juba surnud.

1: Kuidas sa nad ära tapad?

2: Ma ei hakkagi neid tapma, nad surevad külmetusse, sest neil pole pesa.

1: Kas neil siis oli pesa, kui sa neilt varastasid?

2: Ma ei tea, praegu neil igatahes pole pesa, muidu nad poleks tööle hakanud.

1: Miks nad siis materjali hoidsid, kui neil pesa ei olnud?

2: Võibolla neil oli vana pesa ära põlenud ja jõudsid endale veel uue jaoks natuke materjali osta.

1: Aga kas meie pesa ei saa põlema minna?

2: Saab küll, aga siis põleme koos pesaga, mitte ei hakka niimoodi põgenema.

1: Mina küll põgenen.

2: Ma ei luba.

1: Siis ma ei tulegi sinna pessa.

2: Kui sa ei tule, ma söön su ära.

1: Ma söön su ise ära.

2: Hea küll, ma olengi juba vana ja haige.

1: Aga mulle ei maitse.

2: Pane pipart ja soola peale.

1: Ma söön teine kord, mul on praegu kõht täis.

2: Sa saad peksa, kui sa ei tee ühtegi asja, mis sulle öeldakse.

1: Hea küll, ma annan endale ise peksa.

2: Hea küll, lenda vastu seda puud.

1: Näita ette!

2: Vaata... oih, puu murdus ära.

1: Vähemalt keegi sai karistada.

2: Jah, nüüd on mu viha välja valatud.

ÄSSITAJA

Kanf Hunfter kõndis mööda tänavat töölt kodu poole. Talle tuli vastu Kunk Kankur.

"Kuidas elu läheb?" küsis see.

"Kehvasti. Varsti ma suren vist ära," vastas Hunfter.

"Kuidas nii?"

"Mind lubati töölt vallandada. Pensionieani on veel palju aastaid jäänud ja töötu abiraha meie riigis teatavasti ei maksta. Jääb üle nälga surra."

"Miks sind vallandada tahetakse?"

Hunfter vaatas ringi, ega keegi ei kuule, ja sosistas siis:

"Ma levitasin lendlehti, ja direktori asetäitja sattus peale."

"Kas sind selle eest vangi ei panda?"

"Vanglad on ju kõik täis. Nii et arvatavasti piirdutakse vallandamisega."

"Ükskord see vereimejate võim lõppeb," ütles Kankur lohutuseks ja kiirustas edasi, et teda ei nähtaks vahele jäänud isikuga juttu ajamas.

Hunfter läks koju ja sõi nii palju, kui ta sai selleks korraks endale lubada. Kõht jäi tühjaks. Siis hakkas ta kirjutama järgmist lendlehte:

"Inimesed! Meid valitsevad vereimejad. Vabrikud on nende kätes, ja kes midagi valesti teeb, see vallandatakse töölt. Me peame vastu hakkama kõik korraga, sest kõiki ei saa vallandada. Kukutame nad!"

Ta kirjutas seda kolm eksemplari, hiilis siis oma maja postkastide juurde, ja lasi need neljast postkastist kolme sisse, väljaarvatud enda omasse. Siis hakkas ta kartma, et võidakse küsida, et miks seda tema postkasti pandud ei ole. Ta otsustas igaksjuhuks ühe eksemplari juurde teha. Et see oleks täpselt samasugune, läks ta ühe naabri postkastist sinna lastud lendlehte välja võtma, et selle pealt täpselt ümber kirjutada. Kui ta oli just postkasti lahti teinud, astus ootamatult uksest sisse postkasti omanik Korno Morvor. Hunfter tahtis kiiresti postkasti kinni tagasi panna, aga see ei tulnud tal välja.

"Mida sa minu postkasti kallal teed?" küsis Morvor kurja häälega.

"Oih, ma väga vabandan, ma ajasin enda omaga segamini," ütles Hunfter.

"Vähemalt minu posti pole sa endale võtnud," ütles Morvor. Ta võttis postkastist paberi, mida ta seal nägi, luges seda natuke ja karjatas:

"Isver, jälle on need mässajad siia oma sedeleid toppinud! Juba sajas kord. Kui ma nad kätte saaks, ma kisuks nad oma kätega tükkideks."

"Mul oli ka," pomises Hunfter.

"Näita!"

"See kadus kuskile ära."

"Aga sa ei jõudnud ju veel oma postkasti vaadatagi," tuli Morvorile meelde.

"Ma vaatasin enne, kui ma töölt tulin," pomises Hunfter.

"Ja kuhu sa nüüd veel lähed?" imestas Morvor.

"Lähen natukeseks jalutama," mõtles Hunfter kiiresti välja. Morvorile hakkas tunduma, et Hunfter on hulluks läinud, et ta täna nii imelikult käitub, seepärast hakkas ta igaksjuhuks edasi minema.

"Tule õigel ajal tagasi, muidu jääd veel mõne mässaja kätte," tuli tal veel meelde üle õla öelda.

"Ära muretse," ütles Hunfter, sest tal polnud tegelikult mingit tahtmist jalutada. Ta avas korraks oma postkasti ja seejärel väljus vastumeelselt. Parema meelega oleks ta lugenud kodus riigivastast raamatut "Ükskord tuleb mäss", mille ta oli eelmisel päeval töökaaslase Tonko Mongeri käest laenanud.

Jalutades tuli talle veel rohkem kui seni hirm peale. Mis nüüd saab, kui Morvor saab teada tema töölt vallandamisest? Hunfteri enda kirjutatud lendleht seletab ju ära selle põhjused. Morvor võib teda tõepoolest tappa, sest ükskord ta tappis talle kingitud kassi eriti jõhkral moel – kirvega. Kuidas saab üldse teostuda revolutsioon, kui igas majas elab mõni selline inimene?

TSOORI–MOORI SÕDA

Tsoorimaa kuningas ütles ministrile:

"Me peame Moorimaa vastu sõda alustama."

"Miks?" küsis minister.

"Mulle kanti ette, et nad on endale uue hümni võtnud. See on meile solvav. Seal on öeldud, et moorid on maailma kõige parem rahvas."

"Aga meil on ju sisuliselt samasugune hümn. Miks keegi siis meie vastu sõda pole alustanud?" küsis minister.

"Meie puhul on see tõde. Me olemegi maailma parimad."

"Seda küll. Aga kas siis keegi ennast sellest solvatuna ei tunne, et me selle välja ütleme?"

"Võibolla tunneb. Aga nad kindlasti arvestavad sellega, et nad ei saa meist jagu."

"Meie maad on ju mõnes varasemas sõjas võidetud."

"Siis oli teine lugu. Nüüd olen ju kuningas mina."

"Hea küll. Millised saavad olema minu ülesanded?"

"Selle üle peab veel mõtlema. Ma igatahes kehtestan diktatuuri ja ajan parlamendi laiali."

"Sa ise ju andsid põhiseaduse, mille järgi seda ei või teha."

"Ega siis enda antud seadus ei saa kohustuslik olla."

"Aga võibolla hakatakse selle peale mässama ja sõdimine läheb raskeks."

"Selleks ma parlamendi laiali ajangi, et ta sõjaplaanide vastu mässama ei saaks hakata."

"Paistab, et sul on õigus nagu alati. Mina olen rumalam ja minu tööst ei ole kasu."

"Muidugi ei ole. Aga ma jätan su ministriks edasi, sest ma olen hea südamega."

Parlament aetigi laiali ja sõda hakkas pihta. Tsoorimaa kaotas ühe lahingu teise järel. Moori väed tungisid maale. Kuningas ise sõtta ei läinud, vaid andis pealinnast käske. Ühel õhtul tuli tema juurde minister, kes teatas:

"Parlament hakkas ikkagi mässama."

"Ei või olla. Parlamenti pole enam olemas," vastas kuningas.

"Nad kogunesid omavoliliselt Tsaki linna kokku. Mind kutsuti ka, aga ma ei läinud."

"Ma panen nad kõik vangi. Aga mida nad seal arutavad?"

"Nad tahavad sind tagandada."

"Lollikari. Isegi läheb meil sõjas halvasti, ja nemad proovivad veel tagandada mind, kes ma ainukesena sõtta pöörde suudan tuua."

"Millal see pööre tuleb?"

"Saab näha. Kaua ei saa ma igatahes enam lasta asjadel niimoodi areneda, muidu on varsti kogu riik läinud."

"Enne tuleks parlamendist jagu saada. Mis me nende vastu teeme?"

"Ma kohe annan käsu, et minu teine ihukaitse polk läheks neid kinni võtma. Ihukaitsjad on kõige ustavamad mehed."

Järgmisel päeval tuli minister tagasi ja teatas:

"Ihukaitse läks parlamendi poole üle. Parlament otsustas sind tagandada ja vaenlaselt rahu paluda, lubades neile anda Kaame provintsi."

Kuningal vajus suu ammuli, tal hakkasid käed värisema ja ta oli mõnda aega vait. Lõpuks küsis ta vaikse häälega:

"Mis ma nüüd teen?"

"Mina ei tea. Sina oled targem, sa peaksid ise teadma," ütles minister.

"Mina ka ei tea," ütles kuningas ja hakkas esimest korda ministri nähes nutma. Minister vaatas põrandale ja kratsis kukalt. Äkki löödi uks pärani. Sisse tuli kümme ihukaitsjat. Üks neist karjus:

"Olete arreteeritud!"

"Kuningat ei saa arreteerida!" hüüdis kuningas ja haaras mõõga. Ihukaitsjad haarasid samuti mõõgad ja piirasid ta sisse. Kuningas torkas ühele ihukaitsjale mõõgaga südamesse. Minister vaatas liikumatult pealt. Ihukaitsjad ei tahtnud kuningat tappa, nad püüdsid tal mõõga käest lüia. Neid tuli uksest veel juurde. Lõpuks võtsid osad neist kuningal seljatagant kätest kinni ja sidusid ta kinni. Minister seoti ka kinni. Nüüd hakkas minister nutma ja ütles läbi nutu:

"Võibolla oli mõnes asjas ikkagi minul õigus."

Kuningas kuulis ja ütles kurva häälega:

"Võibolla me polegi enam maailma parim rahvas."

Teda hakati kongi viima. Teepeal ütles ta:

"Laske mind lahti, ma annan käsu sõja lõpetamiseks."

Ihukaitsjad jäid seisma. Üks neist küsis kahtlevalt:

"Ei tea kas õnnestubki enam sõda lõpetada?"

"Küll õnnestub. Ma annan neile Kaame provintsi," ütles kuningas.

"Mina olen nõus," ütles üks ihukaitsja.

"Mina ka," ütles teine.

Kolmas astus kuninga juurde ja sidus ta lahti. Kuningas teadis, et kui ihukaitse on tema poolel, ei saa ka parlament tema vastu.

Kui ta oma tööruumi tagasi jõudis, ootas teda seal Moorimaa saadik rahuettepanekuga. Saadik ei teadnud mässust midagi. Kuningas võttis ettepaneku vastu ja ei pidanudki provintsi ära andma. Ainult pidi nõustuma Moorimaa hümniga ja vabandust paluma. Moorimaal oli väga arg kuningas, kes oli võitudest hoolimata kartnud, et ta selle sõja lõpuks kaotab.

REIS KUULE

Saapad tallasid ja tagusid kerjust. Kerjuse sisikonnas oli mürk, kuid ta lootis kõik veel kindlasti kunagi välja oksendada. Trampija võttis saapad jalast ja kinkis need kerjusele. Kerjus pani saapad jalga, põletas oma vanad pastlad ära ja läks metsa elama. Kõigepealt elas ta puuõõnes. Kerjamise lõpetas ta ära, sest metsas keegi rahaga ei käinud. Kerjamise asemel korjas ta nüüd söögiks käbiseemneid ja tammetõrusid. Varsti ehitas ta endale puu otsa pesa. Seal hakkasid tal linnud külas käima, kes tõid vihmausse ja sitikaid.

Ühel öösel vaatas endine kerjus Kuud. Ta otsustas Kuu peale elama lennata. Selleks hakkas ta hommikul raketti ehitama. Ta uuristas kivist vajalikud osad valmis ja muretses kuskilt kütust. Linnud tahtsid temaga kaasa lennata, aga tiivad ei kandnud. Nii kolis mees üksinda Kuule.

Ühel päeval tulid kuu teiselt küljelt kuusitikad. Nad küsisid, kas mehel on luba Kuul viibimiseks. Mees ütles, et ei ole, sest ta ei teadnudki, et selleks on luba vaja, ja pealegi ei oska ta kirjutada. Sitikad ütlesid, et siis ei ole luba vajagi, ja läksid Kuu teisele küljele tagasi.

Järgmisel päeval tulid nad uuesti ja tõid ühe vanaaegse loa kaasa, mis oli kirjutatud papüürusele. Mees ütles, et nüüd tahab ta kuningaks saada, aga enne läheb Kuu tagumisele küljele kaasa. Seal küsis ta sitikatelt:

"Kas te teate, kuidas Maale tagasi saab?"

Kas sa tahad Maale tagasi?" küsisid sitikad vastu.

"Ei taha," vastas mees. "Aga ma tahan teada, kuidas sinna saab."

"Ma praegu ei mäleta," ütles kõige vanem sitikas. "Aga see on ühes raamatus kirjas. Raamat asub Kuu sisemuses. Vist keskpunktis."

"Kummalt poolt kaevama hakata?" küsis mees.

"Hakka siit poolt," soovitas üks natuke noorem sitikas. "Sest siin on labidas lähemal."

"Õige!" hüüdis mees ja hakkas kohe kaevama. Järgmisel päeval oli auk nii sügav, et teda enam ei paistnud, ja sitikad hakkasid talle mulda peale viskama. Aga neil läks see aeglaselt. Õhtul ronis mees uuesti august välja ja ütles:

"Ärge visake! Mul on isegi raske nii sügavalt mulda välja kanda." Siis läksid sitikad talle appi ja moodustasid keti. Viiendal päeval oli raamat käes. Mees tuli august välja ja küsis:

"Mis keeles see on?" Mõned sitikad olid sel ajal alles poolel teel august välja. "Ei tea," vastasid mõned sitikad kooris, ja üks neist jätkas:

"Kõige vanem sitikas kindlasti teab. Küsi õige temalt."

"Kus ta praegu on?" küsis mees.

"Ta on praegu surnud," vastas sitikate arst. "Aga homme äratan ma ta jälle ellu."

"Miks sa seda täna ei tee?" küsis mees.

"Täna on puhkepäev," vastas sitikate arst. "Võid teistelt sitikatelt küsida, kui sa muidu ei usu."

"Usun küll," vastas mees. "Aga homme mõtlesin ma ise puhata."

"Tule siis ülehomme," soovitas keegi. Nii mees tegigi, kuigi ta alguses midagi kindlat ei lubanud.

"See on ühes vanaaegses keeles," ütles kõige vanem sitikas talle soovitatud ajal. "Ma võin selle sulle selgeks õpetada."

"Mis sõna see kõige esimene on?" küsis mees.

"Esimene sõna hääldatakse urku," ütles kõige vanem sitikas. "See tähendab õpik. Teine sõna on urkumurku, see tähendab õppimise jaoks. Kolmas sõna on balulku, see tähendab kuidas alla saada." Samal ajal oksendas mees lõpuks ammu kerjamise ajal sisse söödud mürgi lõpuks sisikonnast välja, ja viimane sitikas pistis alles nüüd nina august välja. See oli kõige noorem sitikas.

"Nüüd võib augu kinni ajada," ütles mees.

"Ah, las ta jääb praegu lahti," vastas kõige vanem sitikas. "Kui sa selle keele selgeks oled õppinud, võib raamatu tagasi viia."

"Mis siia sisse on kirjutatud?" küsis mees. "Esimene sõna sees on balulkumurku – see tähendab alla saamise jaoks. Järgmine juppadi tähendab peab kindlasti, kukumurku tähendab kõhtu saamise jaoks, sultu tähendab hammaste või londiga, supukusultu tähendab rohtu sööma."

"Aga teil ei kasva siin ju rohtu!"

"Vanasti, kui see raamat kirjutati, veel kasvas. Ja meil on mõned seemned järel, millega uue saab külvata."

"Jätke need praegu tagavaraks. Ma enne Maa peale tagasiminekut olen kümme aastat kuningas," ütles mees.

"Aga sa pole ju veel kuningaks hakanudki," vastas kõige vanem sitikas.

"Ma hakkan homme selleks harjutama," ütles mees. Ta harjutas seitse aastat, oli kümme aastat kuningas ja läks aastaga Maa peale tagasi. Seal otsustas ta uuesti kerjuseks hakata, et teistele ka paremaid ameteid jätkuks. Pealegi pidas ta kerjamist huvitavaks. Aga samal ajal viisid sitikad ise raamatu tagasi ja ajasid augu uuesti kinni. Neil ei läinud seda raamatut vaja.

VESTLUS

Ärge mind sööge, mu liha on mürgine. On teie endi huvides mind mitte süia. Hoidke mind parem vaenlaste jaoks. Kes mind söömata jätab, on minu sõber, ja minu sõbra vaenlane on natuke ka minu vaenlane, eriti kui ta mind sööb. Ärge mind esialgu talle söögiks pakkuge. Mu mass on alles väike ja ma pole rasvane, mistõttu mu maitse pole kuigi hea ja vaenlane võib mu söömise pooleli jätta ning ta ei saa piisavat mürgikogust kätte, et see teda tapaks. Ma ise imesin oma pöialt ja närisin küüsi, ma tean, kui halb maitse mul on. Mulle see mürk midagi ei tee, sest ma olen sellega kohanenud. Ma ei räägi sellepärast, et ma elada tahan, sest ma tean, et see jätab teid ükskõikseks või isegi ärritab. Aga mina olen kaastundlik inimene ja mul oleks kahju, kui te ära sureksite või oma vaenlasest lahti ei saaks. Aga kui teil on isu mind tappa, siis mängime näiteks malet, sest seal saate te mu mängult ära tappa. Muidugi võib juhtuda, et hoopis mina mängu võidan, aga kuna ma kaastundlik inimene olen, siis oleks mul kahju, kui teie kaotaksite, seepärast ma mängus väga ei pingutaks. Kõige rohkem meeldiks mulle, kui mäng viiki läheks. See küll vähendaks mu ellujäämislootusi võrreldes sellega, kui ma kaotaksin, aga kuna ma olen juba sellega leppinud, et ükskord ma nagunii suren, mängude kaotamisega ma aga veel leppinud ei ole, siis ei teeks ma meelega nõrku käike.

Või meeldib teile rohkem mängida kabet? See ei ole nii hea võimalus, sest kui males sümboliseerib mind minu kuningas, kelle te saate tappa, siis kabes sellist nuppu ei ole ja te võite alles viimase nupu löömise järel kindel olla, et te mu mängult tapnud olete. Kabes pealegi on löömine kohustuslik, ja seetõttu kui mul siiski peaks tekkima tahtmine meelega nõrku käike teha, ei saaks ma seda teha, kui on mõni hea löömine olemas. Järgmise käiguga võib tahtmine kaotada juba üle läinud olla, eriti kui ma tänu löömisele vere maitse suhu saan. Verega on siin muidugi tegemist ainult piltlikus mõttes. See tähendab, et kui te mängult minu verd joote, ei satu veel sellepärast minu mürgist pärisverd teie kõhtu. Või äkki te eelistate mõnd füüsilisemat mängu? See ei ole kõige parem mõte, sest kui te males hammustaksite vihaga mõnd minu nuppu, siis kullimäng ei käi nuppude vahendusel, te võite seal hajameelsusest hammustada näiteks tükikese minu kõrvast ja sellest tugeva kõhuvalu saada ja oksendama hakata.

Ah te ütlete, et te ei tahagi mind tappa? Ausalt öeldes see rõõmustab mind, kuigi mis see teid ikka huvitab. Aga miks te siis enne niimoodi lõrisesite? Ah te tahate lihtsalt näljasurma ära hoida? Aga nagu ma juba seletasin, minu söömine toob kaasa veelgi kiirema surma. Sööge siis juba ise vaenlasi. Ma ei tea küll, kas nad mürgised on, aga kuna selliseid andmeid ei ole, siis on vähemalt suurem tõenäosus ellu jääda. Mina imen edasi pöialt ja närin küüsi ja katsun sellest ära elada. Kui te mind vaenlasele ei sööda, siis pole mind nuumata vajagi. Minuga vaenlase söötmine vaenlast ei nuumaks, sest ta sureks enne kui talle rasva juurde tuleks. Muidugi kui vaenlases on sama mürk mis minus, siis tema minuga söötmine polekski teda tapnud, aga see juurde tulnud kaal poleks teile midagi andnud, oleks ainult mürgi kogust suurendanud. Võibolla on aga vaenlase lihas mingi teine mürk, siis oleks talle minu söötmine teda tapnud ja teie omakorda oleksite tema söömisest surnud, nii et lõpptulemusena oleksid kõik surnud. Oma varasema jutuga ei püüdnud ma seda saavutada, ma lihtsalt ei arvanud, et te ise vaenlast sööma hakkaksite. See ei tulnud mulle ka esialgu pähe, et vaenlane juba enne minu söömist mürgine võib olla. Ma pole teda kunagi maitsnud, ja kui ta oleks minuga ühte mürki, poleks ma tema mürgisusest ka maitstes aru saanud.

Aga kas te ise ei ole mürgine? Tõenäoliselt mitte, muidu oleksite te ise teiste mürgisusega arvestada osanud. Mul on teist kahju, kui te mürgine ei ole, sest siis võib vaenlane teid ära süia. Tegelikult võib ta teid maitsta ka siis, kui te mürgine olete. Vaenlased on tavaliselt nii kavalad, et nad ei söö kõike korraga ära, vaadates enne, ega kõht valutama ei hakka. Ise ma teid süia ei taha, sest esiteks on mul teist kahju, ja teiseks olen ma nii ettevaatlik, et ma ei maitse kedagi teist isegi siis, kui ta vannub, et ta pole mürgine. Enda mürgisusest ei pruugi kõik ju teadagi. Ma olen juba ammu täielikul isevarustamisel. Kui ma rääkisin et te võiksite mind nuumata, siis ma arvasin, et teil on kuskil mingeid kapsaid, mis on kapsausside peal katsetatud, või mingit muud sarnast toitu. Muidugi kapsaussid võivad kapsaga ühte mürki olla, aga enne ma mõtlesin, et ma nagunii pean surema. Nüüd ma tean, et teil mingeid toite ei ole ja teiseltpoolt võin ma veel kaua elada. Aga teie olukord on raske, sest teie pöidlad on paljas luu ja küüsi teil sõrmedel ka ei ole.

3. ÜLEKUULAJA

1.

Kutsun Lenini välja.

“Miks sa Oktoobrirevolutsiooni korraldasid?” küsin.

“Kas sa ei saaks minuga vene keeles rääkida?” küsib ta.

“Ei saa. Ma ei oska eriti vene keelt. Ma õppisin koolis esimesest klassist peale vene keelt nii vähe kui võimalik, et minust ei saaks venelast. Oskan vene keeles vaid pisut lugeda,” vastan.

“Hästi,” ütleb Lenin. “Räägime siis eesti keeles. Ma arvasin, et ma seda keelt ei oska, aga ma olen väga haritud ja saan praegu sellega hakkama. Ju ma olen seda ikka kunagi õppinud, ainult õppimise fakti ära unustanud.”

“Sa räägid ja mõistad eesti keelt praegu tänu minule,” ütlen. “Kui sa siit lahkud, unustad selle võibolla täielikult. Mul on võimeid, millest sina pole kunagi mõelnudki. Aga miks sa Oktoobrirevolutsiooni korraldasid?”

“Vaata,” ütleb Lenin. Ma ei ole kunagi selle üle sügavalt mõelnud, kuidas selle korraldamist põhjendada. Mulle tundus, et Oktoobrirevolutsioon on vajalik, ja nii ma selle läbi viisingi. Aga sinu soovile vastu tulles ma püian oma tegevust veidi analüüsida. Me mõlemad oleme lähtunud tahtest. Mina ei tahtnud, et endine kord püsima jääks, sina ei tahtnud saada venelaseks. Siin on selge paralleel. Kui sa nüüd ise oma tahtmise ära oskaksid põhjendada, siis ehk oskaksin minagi oma tegevuse seletamiseks põhjenduse leida. Sa veensid mind, et sul on suured võimed. Kui sul nii suured võimed on, miks sa siis ikkagi venelaseks ei hakanud? Sa oleksid sellega kindlasti hakkama saanud, kui sa juba teisigi inimesi eestlaseks teed ja pärast tagasigi muudad. Miks sa küll venelaseks saada ei tahtnud?” Vastan:

“Ma suudan teha ainult seda, mida ma tahan. Venelaseks ei taha ma saada sellepärast, et venelasi on niigi palju, eestlasi aga vähe. Ma tahan, et maailmas oleks palju väikseid rahvusi, aga et nad ei oleks nii väiksed, et nad välja surevad. Kuidas siis sinuga õieti on?” Lenin ütleb:

“Minu võimed on selgelt sinu võimetest väiksemad. Kui juba sina ei suutnud teha seda, mida sa ei taha, siis ei suutnud ka mina vastu tahtmist Oktoobrirevolutsiooni läbi viimata jätta. Mulle ilmselt lihtsalt meeldis selline revolutsioon. Sain selle mõtte Marxi teoseid lugedes, ja mulle meeldis Marxi stiil. Siis pidin need tema ideed, millest ma aru sain, ka omaks võtma. Võibolla sain muidugi millestki valesti aru. Aga ma ju nägin Venemaal juba enne kahte revolutsiooni. Siis ma mõtlesingi, et Marx vist midagi sellist tahtiski. Ja mulle ei meeldinud, et revolutsiooni alustavad alati teised ilma minule ütlemata. Mõtlesin, et teen ise ühe ilma teistele ütlemata.”

Saadan Lenini ära. Ta ei suutnud kummutada minu teooriat kõige juhtuva paratamatusest. Aga kas Oktoobrirevolutsiooni ei korraldanud hoopis Trotski oma sünnipäeva tähistamiseks? Ei, siis oleks Lenin seda öelnud.

2.

Keegi koputab uksele.

“Sisse!” hüian. Uks läheb aeglaselt praokile, ja ukseprakku ilmub Hitleri pea.

“Tule julgelt edasi!” ütlen talle. Hitler astub sisse, aga jääb ukse kõrvale seisma.

“Kas saapad peab ära võtma?” küsib ta.

“Ei ole vaja. Ja võid istuda,” ütlen talle. Kui ta on istunud, küsin:

“Mis sind siis siia tõi?” Hitler vastab:

“Ma ei tahtnud tülitada, ma tahtsin ainult küsida, miks Lenin siin käis? Nägin teda siitpoolt tulemas.”

“Aga miks see sulle muret teeb?” küsin vastu.

“Teeb ikka muret küll,” ütleb Hitler, kelle hääl hakkab enesekindlamaks muutuma. “Teie, eestlased, sõdisite ju minu poolel Nõukogude Liidu vastu. Kas te hakkate siis nüüd kommunistidega koostööd tegema?” Vastan:

“Lenini kutsusin ma siia küll ise, aga teised eestlased ei tea sellest midagi. Ja Lenin ei olnud ju algusest peale kommunist, vaid Venemaal tegutses sotsiaaldemokraatlik partei, nagu sina olid natsionaalsotsialist. Kas teie, kaks vana sotsialisti siis sugugi teineteist ei mõista?” Hitler ütleb:

“Just nimelt, Lenin reetis sotsialismi, mina jäin aga lõpuni sotsialistiks. Miks ma peaksin reeturit usaldama?” Ütlen:

“Oleks võinud arvata, et teie erimeelsused tulevad rohkem sellest, et Lenin oli internatsionalist, sina aga rahvuslane ja rassist.” Hitler hakkab kiiremini rääkima:

“Lenin internatsionalist ja mina mitte? Ma ju hoolitsesin kogu Euroopa rahvaste eest. Ma valitsesin kogu Euroopat ja oleksin võinud teiste rahvaste elu põrguks teha, aga ma lasin neil elada ja sõjas vereau kanda.” Vastan:

“Aga juute sa ju hakkasid hävitama.” Hitler vaidleb vastu:

“Ega ma kõiki juute ei hävitanud. Mu eesmärk oli rohkem, et nad Ameerikasse põgeneksid. Pealegi olen kuulnud, et mu enda esivanemate hulgas oli ka juute, aga ma ei hakanud sellepärast ennast tapma.”

“Sa ju lõpuks tapsid ennast,” ütlen.

“Ei tapnud,” ütleb Hitler. “See, kes ennast tappis, oli minu teisik, kes arvas, et teda hakatakse minu pähe piinama. Ise varjasin ennast kuni loomuliku surmani heade sakslaste kodudes.” Vastan:

“Lugesin, et tapsid ise oma teisiku ja varjasid ennast peale seda Franco juures Hispaanias. Aga pidasin seda ilukirjanduseks.” Hitler täpsustab:

“Ma ei saanud ju põgeneda läbi vaenlaste vallutatud alade Hispaaniasse. Pealegi, Francot ma ka ei usaldanud, sest ta ei nõustunud kellelegi sõda kuulutama ja saatis rindele ainult ühe vabatahtlike diviisi. Varjasin ennast lihtsate sakslaste juures. Enamus rahvast oli minu poolt, seega keegi mind üles andma ei hakanud ja kõiki kodusid läbi otsida ka ei jõutud.” Esitan uue küsimuse:

“Kui enamus sakslasi oli sinu poolt, kuidas siis Jumal sinusse suhtub? Kas elad nüüd taevas või põrgus?” Hitler vastab:

“Raske öelda, kumba ma lõpuks lähen. Viimset kohtupäeva ei ole ju veel olnud.” Ütlen:

“Hästi, sa vastasid nüüd minu küsimused ära. Omalt poolt ütlen, et Lenini pärast ei pea sa väga muretsema. Kutsusin ta siia samasuguse uudishimu pärast. Mingit koostööd ma temaga ei arutanud.” Lenini nime mainimise pärast muutub Hitler jälle nagu kartlikumaks, aga ütleb:

“See on tõesti kergendus. Ma siis nüüd lähen,” ja lahkubki kiirel sammul.

3.

Kuidas nende taevassemineku asjadega ikkagi on? Küsiks mõnelt usumehelt. Otsustan kutsuda Lutheri. Enne kui ma seda teha jõuan, sajab Luther ise läbi lae tühjale toolile. Ta ütleb:

“Nägin, et tahtsid mind kutsuda. Siin ma olen. Hitler valetas, et tema üle veel kohut mõistetud ei ole. Ta elab muidugi põrgus. Inimese üle mõistetakse kohut kohe peale tema surma.”

“Ja sina sadasid siia taevast?” küsin.

“Jah,” vastab Luther. “Miks Hitler täpselt põrgusse läks?” küsin “Millal ta tegi otsustava vea?” Luther vastab:

“Otsustav viga oli see, et ta ristiti katoliiklaseks. Tal oli veel surmani võimalus pöörduda minu usku ja sellega põrgust pääseda, aga ta ei teinud seda.”

“Aga ta on öelnud, et luteri usk on parem kui katoliiklus, sest katoliiklaste keskus on Rooma, luterlaste oma asub Saksamaal.” Luther vaidleb vastu:

“Ta valetas üldse palju, sest ta oli katoliiklane. Kui ta ütles, et ta nii mõtleb, siis ta valetas. Tegelikult ta ju sõlmis paavstiga konkordaadi ja ühendas Saksamaa katoliikliku Austriaga. Ja ta võttis oma poliitikas eeskuju Itaalia fašistidelt, kes olid kõik katoliiklased.” Mulle meenub, et Luther elas enne Hitlerit. Küsin:

“Aga kuidas sa üldse midagi Hitlerist tead? Kui ma sind kutsuda otsustasin, ei tulnud mulle üldse meelde, et sa surid enne Hitleri sündimist. Minust sa muidugi võisid teada, sest olen võibolla kogemata oma tegevusest sulle varemgi märku andnud. Oleks võinud arvata, et tead Hitlerist ainult seda, mida ta siin olles rääkis.” Luther küsib:

“Kas sa tõesti pead ennast Hitlerist millegi poolest paremaks? Olen jälginud pilve pealt nii sinu kui ka Hitleri kogu tegevust. Ma ei tea ainult neid asju, mis juhtusid enne minu sündimist või minu eluajal. Aga kõike, mis on juhtunud peale minu surma, olen ma näinud.”

“Ma ei ole Hitlerist parem?” küsin. “Kas mina lähen siis ka põrgusse?”

“Seda otsustab Jumal,” vastab Luther. “Näen sinu tegusid, aga mitte seda, kas sa Jumalat õieti usud.”

“Aga surnute kohta sa väidad end teadvat. Kas on nii, et luteri usk on õige usk, teised valed?” Luther vastab:

“Põhimõtteliselt küll. Aga põrgusse on läinud ka ristitud luterlasi.” Küsin:

“Aga kuidas on nendega, kes elasid enne reformatsiooni algust?”

“Tol ajal polnud luterlased veel lihtsalt oma kirikut asutanud, aga Piiblis olid ju õige usu alused toodud, nii et taevasse mindi ka varem. Piiblis on ju öeldud, et Jeesus läks ka taevasse.”

“Katoliku kiriku rajas Peetrus,” ütlen. “Kas tema on nüüd põrgus?” Luther vastab:

“Peetrus oli tegelikult luterlane, aga teda ei mõistetud, ja tema järglastest said katoliiklased. Peetrus ise on taevas.”

“Tänan,” ütlen. Luther tõuseb toolilt, hüppab õhku ja lendab läbi lae.

4.

Vaevalt on Lutheri varbaotsad lakke kadunud, kui põrandast hakkab tõusma sinist suitsu. Algul arvan, et see on seotud Lutheri minekuga, siis aga kerkib põrandast mürina saatel Stalin. Pakun talle tooli, aga ta istub irvitades ja sõnagi lausumata lauale.

“Mis sind veel siia tõi?” küsin. Stalin ei kiirusta vastamisega, vaid võtab taskust piibu, paneb selle suhu, ja piip läheb iseenesest põlema. Kui ta on paar korda suitsu välja puhunud, vastab ta alles:

“Tulin ütlema, et Luther ei tea põrgu asjadest midagi. Hitler ei ole mitte lihtsalt põrgus, vaid seitsmendas põrgus, kõige alumises.” Küsin:

“Mitmendas sa ise oled?” Stalin vastab:

“Viiendas. Selles on üsna inimlikud tingimused ja palju hukkamõistetuid. Aga Hitler on seitsmendas põrgus peaaegu üksi. Peale tema on seal veel ainult Trotski ja paar teist kõige suuremat süüdlast.”

“Aga kuidas sina ja Hitler tulete põrgust välja, millal ise tahate? Siis on see ju õige leebe režiimiga koht.”

“Me ei tulegi välja, millal ise tahame, vaid kokkuleppel Saatanaga. Tema on huvitatud, et tema firma maine hea oleks. Hitler saab välja harva, sest ei austa Saatanat. Mina aga sõlmisin juba eluajal Saatanaga koostöölepingu ja pole seda kordagi rikkunud.”

“Nii et sa tulid võimule tänu Saatanaga sõlmitud lepingule?”

“Ei, tänu Leninile. Ma olin piisavalt tugev, et püsida ainult oma jõule toetudes võimul ka peale Lenini surma. Aga Suure Isamaasõja ajal, kui sakslased lähenesid Moskvale, sain aru, et kuna protsessid on üldjuhul pöördumatud, siis üksi ma enam Hitleri vastu ei saa. Siis otsustasin lõpuks Saatana pakutud lepingule alla kirjutada.”

“Millal Saatan selle pakkumise tegi?”

“Ta saatis oma esindaja minu isaga rääkima juba enne minu sündimist. Isa nõustuski mind Saatana sulaseks andma. Kui sain kolmeaastaseks, tuli Saatan isiklikult mulle järgi. Aga ma keeldusin temaga kaasa minemast, sest minu arvamust poldud küsitud. Isa ja Saatan kimbutasid mind edasi. Enda kaitsmiseks otsustasin minna vaimulikku kooli.”

“Nii et vanemad sind sinna ei pannudki?”

“Vanemate juurest põgenesin kohe peale Saatana külaskäiku. Elasin vahel tänaval, vahel sõprade pool. Vanemad jälitasid mind ja said vahel kätte, aga põgenesin alati uuesti.”

“Aga milles see Saatanaga sõlmitud leping seisnes?”

“Kohustusin loobuma maailmarevolutsiooni läbiviimisest ja piirduma ainult naaberriikide vallutamisega, teiseks pidin talle oma sõdureid ohverdama, kolmandaks pean põrgus läbi viima ideoloogilist kasvatust. See pole enam kommunistlik, vaid Saatana ideoloogia.”

“Esimene punkt tundub imelik. Ütlesid ju, et sakslased oleks sind ilma selle lepinguta võitnud. Miks oli siis vaja tingimata maailmarevolutsioonist loobumist kuulutada?”

“Mõtle loogiliselt. Kui ma Saatanaga juba lepingu sõlmisin, omandasin ka jõu maailmarevolutsiooni läbiviimiseks. Revolutsiooni oleksin saanud alustada ka üleni vallutatud maal, aga ma ei tahtnud hetkekski lüiasaamist tunnistada. Aga Saatan juba kutsub mind.” Ta sukeldus põrandasse ja ruum täitus mõneks ajaks uuesti sinise suitsuga.

5.

Hakkan lõpuks oma teooriates kahtlema. Arvasin varem, et kõik ajaloos toimuv on ette määratud. Minu erinevad külalised räägivad aga selle kohta erinevaid jutte, erinevusi on ka loetuga. Võibolla siis polegi olemas kõikemääravat algpõhjust, vaid iga isik on tegutsenud erinevas reaalsuses? Sel juhul olen saanud kontakti ainult nendega, kellega minu reaalsus kokku puutub, samal ajal kui sellest väljaspool võib olla vägevamaid tegelasi. Või saan tungida kõigisse reaalsustesse ja olengi sisenenud erinevatesse, mis on omavahel vastuolus? Tuleb järele mõelda. Kes jäävad minu reaalsusest väljapoole? Kunagi arvasin, et olemas pole Jumalat ega Saatanat, seega minu tolleaegses reaalsuses neid ei olnud. Ja neid pole ma veel välja kutsunud, seega puudub mul nendega ka praegu õige kontakt. Ajalooraamatutes on neist juttu kui kuskil kaugemal viibijatest. Jumalast on veel juttu, Jeesust on peetud isegi tema maapealseks kehastuseks. Saatan jääb aga kaugeks. Võtaks kõigepealt kontakti Saatanaga. Kui see õnnestub, siis mõtleks mõne ajaloolise isiku ise välja ja prooviks temaga kontakti saada, või siis püiaks kontakteeruda kellegagi, keda ma ei oska isegi välja mõelda. Aga Saatana siiatulek võiks mulle ohtlikuks kujuneda. Parem helistan talle, enne kui ta minu mõtete peale ise kohale tuleb. Valin Saatana oletatava numbri.

“Hallo!” kostab torust.

“Kas Saatan?” küsin.

“Ei, Jumal,” vastatakse torust.

“Vabandust, ma vist eksisin numbriga. Jumalat ennast ei tahtnud ma küll tülitada,” ütlen.

“Kulla sõber,” kostab torust. “Kas sa siis ei ole kuulnud, et Saatan ja Jumal on üks ja sama. Mõtle ise, miks on maailmas muidu nii palju häda ja viletsust. Kui Jumal oleks hea ja kõikvõimas, kuidas ta oleks saanud siis sellise maailma luua?”

“Aga paljud inimesed on eluga rahul,” ütlen. “Ei saa öelda ka, et maailm oleks täiuslikult halb. Võibolla on paradiis siiski olemas? Luther ise ütles, et ta elab taevas. Kas ta siis valetas?” Torust kostab naeru.

“Sa küsid Saatana käest, kas keegi valetas. Miks peaks Saatan sulle tõtt ütlema. Kui Saatan ütleb sulle, et ta on sama, kes Jumal, miks sa siis kohe teda usud? Miks sa ei helistanud Jumalale endale, kui eeldasid tema olemasolu. Tema oleks sulle ju tõtt rääkinud.”

“Kuidas siis on, kas on Jumal Saatanast eraldi olemas või ei ole? Minu ettekujutuses ei tohi Jumalat ilmaasjata tülitada.”

“Niisiis, sa unustad juba minu argumendid Jumala olemasolu vastu. Aga miks sa ei võiks tema poole pöörduda. Iga usklik ju pöördub palvetes Jumala poole. Sina suudad rohkem. Sa suudad ära arvata kõigi telefoninumbrid. Mõtle, kas sa ei sooviks minu nõuannet järgida.” Torust kostab uuesti naeru ja toru pannakse hargile.

6.

Oleksin tahtnud Saatanalt küsida veel Stalini ja Hitleri kohta. Helistan õige talle uuesti? Aga ta ise ütles, et tema sõnu pole vaja uskuda. Ja ta oli esimene, kes selgelt endale vastu rääkis, seega ta pidi vähemalt mingil hetkel valetama. Kas ei peaks järgima tema soovitust helistada Jumalale? Jah, ma aiman, mis on Jumala number. Aga kui sellel soovitab helistada Saatan, siis on see arvatavasti lõks. Ta tahab, et Jumal minu peale vihastaks, või on ta tõesti ise Jumal ja sellel ahvatlevamal numbril talle helistamine oleks nagu kolme veretilga andmine. Aga kui Saatan ja Jumal on üks, kas ei oleks siis targem temaga hästi läbi saada püüda ja tema soovitusi järgida? Siiski, kui ta on olemuselt kuri, ei aitaks tema kurjuse vastu arvatavasti ka talle kuuletumine. See, et ta pole suutnud kogu maailma põrguks muuta, näitab, et teda peab tasakaalustama mingi heatahtlikum jumal. Võibolla suudan seda kuidagi ka ise teha. Igatahes kohe praegu ma Jumalale ei helista, sest praegu oleks see selgesti lihtsalt Saatanale kuuletumine. Kui Jumal on Jumal, siis näeb ta ise, milles on probleem ja saadab mulle signaali, kui tahab, et ma talle helistaksin.

Aga nüüd prooviks võtta ühendust mõne väljamõeldud ajaloolise isikuga. Mõtlen näiteks välja, et Marsil on elu ja kõik sealsed riigid on ühendanud kuningas Fath. Kutsun ta siia. Proovin teda kutsuda, aga ta ei tule. Heliseb hoopis telefon. Võtan toru ja kuulen kurja häält:

“Siin kuningas Fath Marsilt. Mis sul arus on, et sa elusat inimest kutsud? Mul on praegu koosolek. Terve planeedi asjad tahavad otsustamist. Tegele parem oma surnutega. Või kui sul tõesti on mõni hea ettepanek, siis helista. Sinna ma ei saa tulla. Ja sa solvasid mind, kutsudes mind kuningana. Olin oma esialgses kuningriigis tõesti kuningas, aga pärast planeedi vallutamist peavad alamad ja võõrad mind keisrina kõnetama.” Vastan:

“Jah, mul on ettepanek. Ettepanek seisneb selles, et teeksime koostööd Maa ja Marsi ajalugude võrdlemisel. Üks olulisemaid küsimusi on seejuures, miks su riiki ega mingisugust Marsi elu Maal märgata ei ole. Alles sinu telefonikõne on esimene signaal sealt.” Fath vastab:

“Sa tuled vägevama tsivilisatsiooni esindajale rumalaid küsimusi esitama. Kas ma peaksin sulle kõik oma teadmised edasi andma, et tekitada konkurentsi Universumi vallutamisel? Hästi, kõige elementaarsematest asjadest võin ma ju rääkida. Ega meie Marsi astronoomid ka Maal elu pole avastanud. Erinevad tsivilisatsioonid koosnevad erinevast mateeriast, mistõttu ei ole üksteisele nähtavad. Vaimsed isikud teavad seda, aga neid on vähe. Minuga on Maalt kontakti võtnud ainult Jumal ja Saatan, sest Maa on ilmselt kõige mahajäänum planeet terves Universumis. Alles täna muutusid ka sina kontakteerumisvõimeliseks.”

“Kas sa oled siis vägevam ka meie Jumalast ja Saatanast ja kavatsed nad koos kogu Universumiga oma võimule allutada?”

“Ma pole midagi öelnud!” karjutakse torru. Jälle pannakse toru hargile.

7.

Nüüd on põhjus Jumalale helistamiseks olemas. Teda tuleb Fathi eest hoiatada. Fathi olemasolu osutus ju tõeks, siis võib ka kõik, mis ta rääkis, tõde olla. Ja tõendeid sellest, et Jumal on vaid kohaliku tähtsusega tegelane, oleks võinud ju ka varem leida. Miks peaks olema meie planeet maailma kese, kui ta ei asu ei Universumi ega Galaktika keskpunktis? On öeldud, et Jumal elab taevas. Miks peaks taeva all mõeldama maailmaruumi Maa atmosfääri asemel? Ja Luther ju ütles, et ta elab pilvel, mitte Universumist väljas. Ja Stalin tuli oma jutu järgi põrgust, kui ta tuli maa alt. See tähendab, et teistel planeetidel peavad oma põrgud olema.

Valin Jumala numbri. Torust kostab erakordselt vali hääl:

“Mis on sul mureks, mu poeg?” Küsin:

“Jumal vist? Kas sa tead, et Fath haudub terve maailma vallutamise plaane?” Jumal vastab:

“Selle maailma vallutamise. Ja kas ei hakkaks ka sa ise meeleldi Jumalale vastu? Miks ei kuule ma su palveid?” Küsin:

“Kas telefonikõne ei või käsitleda palvena? Miljonid inimesed palvetavad, aga tulemust ei ole. Fathi järgi olen mina vägevaim inimene. Kas ma ei peaks siis kogu oma jõudu mängu panema, et teisi aidata?” Jumal küsib:

“Teisi aidata? Kas sa ei pidanud alles hiljuti oma eesmärgiks kõigest ajaloo uurimist? Isegi Leniniga ei tahtnud sa koostööd teha.” Küsin:

“Kas teiste aitamine ikka ongi nii halb? Varem ma ei teadnud, mida ma saan teiste heaks teha. Nüüd võtsin kontakti ühe elavaga ja mulle hakkas tunduma, et ta on ohtlik. Ja ma unistasin, et kui saan kontakti Jumalaga, siis saan teada põhilised tõed maailma kohta. Ega sa viimati Saatan ei ole?” Jumal vastab:

“Ma olen juba kolmas elav, kellega sa telefonis räägid. Ja mina pole öelnud, et teisi ei tohi aidata. Aga selle tegemiseks on teatavad reeglid. Mina olen sind aidanud sellega, et lõin Saatana ja Fathi. Jah, Saatan on Jumal, nii nagu ka sina oled Jumal. Kogu maailm on Jumal.”

“Kui olen osa Jumalast, siis kõnetan oma teist osa juba julgemalt. Mul on veel üks mure. Ma tahaksin teada, kas ma lähen taevasse või põrgusse. Kas selle kohta on juba mingit selgust?”

“Oota, ühel päeval saad sa teada. Palveta ja ole telefoniga ettevaatlik.” Mulle tundub, et see on vihje, et ma kõne lõpetaksin. Ütlen:

“Hästi, ma lõpetan,” ja panen ise toru ära.

 

8.

Nüüd prooviks veel kutsuda välja kellegi, keda ma ei oska välja mõelda. Võibolla on kõik senised vestluspartnerid olnud mu enda väljamõeldised. Aga kujutlematut ma ei oska ju välja kutsuda. Ka tema telefoninumbrit ei tea. Aga võin välja mõelda isiku, kes kõiki telefoninumbreid teab. See peab olema elus isik, et olla kursis uuemate numbritega. Fath soovitas mul kutsuda välja ainult surnuid, aga mõtlen välja, et see isik on sõbralikum.

Niisiis, kutsun ta. Sein minu ees hakkab lainetama. Kui lainetamine lõppeb, näen seinal peeglit ja selles enda peegelpilti. Küsin:

“Kas ma mõtlesin nüüd välja ennast, peegli või enda peegelpildi?” Peegelpilt vastab:

“Sa mõtlesid välja ennast. Kui sina neid numbreid ei tea, ei tea neid keegi. Proovi välja mõelda. Ma saan muidugi aru, et mõtlemine on raske. Aga lõpuks võib suure pingutusega jõuda tulemuseni, mida algul ei ole.” Ütlen:

“Aga ma tahan ju selle numbrit, keda ma ei suuda välja mõelda. Kui ma ta välja mõtleksin, oleks ta keegi teine.” Peegelpilt vastab:

“Proovi. Katsu leida lahendus.” Mul tekib üks lootus:

“Aga kas Jumal ei saaks seda numbrit öelda?” Peegelpilt vastab:

“Jumal teab ainult reaalse maailma asju. Ta on loonud kõik, mida ta vähegi luua oskas.”

“Niisiis, mina pean suutma välja mõelda rohkem kui Jumal luua? Ja see, mille ma välja mõtlen, on samas kohe olemas. Ega sa ei taha öelda, et mina olengi ainuke õige Jumal, mitte ainult osa Jumalast?” Peegel kukub põrandale kildudeks. Võtan maast ühe killu ja ütlen selles asuvale peegelpildile:

“Sa oled endiselt siin. Vasta!” Peegelpilt ütleb:

“Ei vasta. Mina olen kõigest peegelpilt. Kui sa ise ei vasta, kuidas saaksin siis mina vastata?” Panen killu käest. Mida Jumal mulle ütleski? Et ma palvetaksin. Laskun põrandale põlvili, panen käed kokku ja ütlen lae poole vaadates:

“Jumal, palun anna mulle kellegi telefoninumber, keda ma ei oska välja mõelda!”

Keegi ei vasta. Ja ometi ma ju tahan, et keegi vastaks.