Kodulehekülje proosa
Vana ENE järgi on unenäod enamuses mustvalged. Minu omad on
igatahes värvilised. Uuem teaduse seisukoht on ka, et enamuse inimeste unenäod
on värvilised, vähemusel mustvalged. Ma arvan, et ENE ilmumisajal nähtigi
mustvalgeid rohkem kui praegu, sest siis oli mustvalge televisioon. Kui unenäo
ajal värvidele tähelepanu ei pööra, ei pruugi pärast osata värve nimetada, aga
ammugi ei jää meelde, et see oleks olnud mustvalge. Tegelikult minu unenägudes
ei ole alati esikohal pildid, vaid sageli mõtted.
Vanemas entsüklopeedias on mainitud freudistlikku
tõlgendust, et kellegi surma unes nägemine väljendab alateadlikku soovi, et see
inimene sureks. Ärge uskuge. Hirm millegi ees ei väljenda soovi, et sündmus
aset leiaks. Kui te ei näe unes, et te ta ise vihaga tapate või saate suure
päranduse, mille üle rõõmu tunnete, siis ei soovi te tema surma isegi unenäos.
Spekulatsioone alateadvuse ümber ei maksa eriti tõsiselt võtta, kuna peale jääb
siiski loogilisest mõtlemisest tulenev tahe, isegi kui inimene alati oma
reflekse kontrollida ei suuda. Kui inimene tajub üht emotsiooni, on kummaline
öelda, et tal alateadlikult on teine. Ka unenägude sisu saab ärkveloleku ajal
mõjutada. Samuti unenägude mahtu. Kui päeval juhtub midagi vapustavalt halba,
ei pruugi järgneval ööl midagi unes näha ja hea, kui üldse magama jääb. Päev
läbi lugedes tuleb järgmise hommiku unenägude üleskirjutus pikem kui päev läbi
füüsilist tööd tehes. Lugedes päev läbi iga lauset kaks korda, tuleb unenäo
üleskirjutus pikem kui kiirel lugemisel. Kõike loetut mõttes korrata püüdes
tuleb üleskirjutus veel pikem, aga seda harjutust päev läbi teha pole julgenud,
sest võib juba ühe tunniga väsida. Üleskirjutus ei näita alati küll seda, kui
pikk unenägu magamise ajal tundub. Kui unenäos esineb pikk monotoonne füüsiline
tegevus, näiteks suusatamine, ei pruugi sellest pärast üle ühe lause kirjutada
olla.
Koolis unenägude kohta eriti midagi ei õpetatud. Öeldi
ainult, et unenäod jagunevad õudusunenägudeks ja erootilisteks unenägudeks.
Jällegi väärõpetus. Unes võib näha kõike, millega inimene elus kokku puutub ja
rohkemgi. Enamuses unenägudes ei ole midagi õudset ega erootilist. Pealegi,
need kaks alaliiki võivad kattuda. Freud seletas kõike seksuaalsusega, mis
võibolla tema enda unenägude põhjal pidas paika, aga mulle on vastuvõetavam
Jungi teooria, kes otsis seletusi palju laiemalt.
Kui ma olen teadnud, et see, mida ma näen, on unenägu, olen
teinud katseid. Nii on selgunud, et unenäod sisaldavad valutunnet ja maitseid,
olen mänginud nii ka ainukese meelde jäänud ärkveloleku reeglitega kooskõlas
oleva une-malepartii, kuigi pärast nägin, et olin ka selles teinud ühe värviga
kaks käiku järjest. Teistes unenägudes olen tundnud tuule puhumist ning külma
ja kuuma. Olen kuulnud arvamust, et need unenäod ongi kõige paremad, kus
unenägemisest teadlik ollakse, aga mulle meeldivad rohkem need unenäod, kus ma
ei ole teadlik. Vahel olen hetkeks teadlik ja siis jälle unustan.
Nii kristlased kui paganad on pidanud unenägusid jumalaga
suhtlemise vahendiks. Piiblist selgub, et inimene peab tegema seda, milleks ta
unenäos käsu saab. Kui mõni hea mõte on tulnud, olen selle ka ise teoks teinud.
Kas saab aga kindel olla, et osa unenägusid pole inspireeritud Saatanast?
Unenägu on ajalooallikas. Kui tavalise ajaloosündmuse puhul
võib loota, et selle jäädvustab keegi teine, siis oma unenäo puhul on inimene
ainuke tunnistaja, selles mõttes on vastutus suurem. Kui unenägu muidu meelde
ei jää, siis tuleb see ärkamishetkel kohe läbi mõelda. Mulle on küll öeldud, et
see pole ka aidanud. Minul võib unenäo meeleshoidmiseks piisata juba ühest
märksõnast. On õpetatud, et unenägu tuleb kirjutada üles kohe pärast ärkamist.
Tegelikult püsib mul läbi mõeldud unenägu meeles õhtuni ja päeva jooksul võib
tulla meelde detaile, mida kohesel üleskirjutamisel vähemalt paberile
kirjutades oleks ebamugav vahele lisama hakata. Kirjutada on aga soovitav just
paberile, sest käekiri annab lisainformatsiooni. Paberile kirjutamiselt olen
läinud ise üle blogisse kirjutamisele, et teised ka lugeda saaks. Aga niiviisi
tuleb rohkem tsenseerida. Teadusliku üleskirjutuse puhul tuleb märkida üles
kõik, mis meenub või kitsamale uurimisülesandele vastab. Muidu võib
ebameeldivamad detailid vahele jätta, et poleks pärast paha üle lugeda või et
vaenlased kõike teada ei saaks. Ilukirjandusliku üleskirjutuse puhul võib
lisada ka detaile, mida unenäos tegelikult ei olnud. Sel juhul saab pooleli
jäänud unenäole ise lõpu kirjutada. Ennustava üleskirjutuse puhul võib
kirjutada ette üles unenäo, mis järgneval ööl kõige tõenäolisemalt tuleb.
Visuaalselt huvitavamad unenäod tasub ka üles joonistada.
Vahepeal kirjutasin 15 kuu jooksul üles kõik unenäod. Neid
sai 550 neljakümnerealist vihikulehekülge. Unenägusid olen üles kirjutanud ka
varem ja hiljem. Hiljem läksid nad pikemaks, sest hakkasin tegema
ettevalmistust. Olen avaldanud ajalooteemaliste unenägude valimiku
"Ajalugu unenägudes". Olen unenägudest teinud ka luuletusi, millest
osad ilmusid luulekogus "Uneriik", kus on küll ka muid luuletusi.
Lühiromaan "Viimsed päevad" sisaldab muuhulgas unenäokirjeldusi, mida
on ärkvel olles edasi arendatud. Mõned täiendamata unenäod on sellised:
1. (1989)
Kord seisid mererannal ahelikus sõdurid. Vaenlase tulekul
harjutasid nad lahingut. Rivi ees seisid kuningas ja kuninganna. Kuninga ümber
tiirutas vanadusest valgeks läinud kammerteener. Ta ütles: "Ütle nüüd
tuld!" Kuningas hüüdiski: "Tuld!" ja kõik sõdurid tulistasidki
moodsatest püstolitest merre. "Nüüd on kuninga kord," teatas
kammerteener. Kuningas laskiski eriti moodsast püstolist oma kuuli merre. Siis
tuli kuninganna kord. Tema kuul langes päris lähedale rannaliivale. Kuningas
pani tähele, et sõdurid moodsaid relvi kardavad, ja lasi kõik padrunid kokku
korjata ja kolme kaupa valgesse paberisse pakkida. Iga sõdur sai ühe sellise
paki.
Tehti ettevalmistusi lahinguks. Lõpuks mindi rannakaljule
vaatama, kui kaugel vaenlane on. Kohkumisega nägid kõik, et vaenlased parajasti
maabuvad. Kõik võtsid ahelikku, ja kuninga märguande peale viskasid kõik oma
valge paki alla. Vaenlased polnud midagi sellist oodanud ja hakkasid kõik
hirmuga põgenema. Kes paadiga, kes palgiga, kes lauajupiga. Lõpuks jäid
vaenlastest järgi ainult kuningas, kuninganna ja kasside vägi. Vaenlaste
kuningas kargas püsti ja hüüdis maruvihaselt: "Edasi, kuninga kasside
vägi!" ja kõik kassid tormasid võitlusse.
Kammerteener püüdis asjatult kuningat lahti rebida. Siis lõi
ta käega, tormas uksest välja, lükkas pikali uue uksehoidja ja tormas
kolmandalt teisele korrusele. Seal seisis palju uusi politseinikuid. Nad haarasid
kammerteenri kinni, viisid ta uue kuninganna juurde. Saanud sellelt kõva
noomituse, lasti kammerteener jälle lahti. Kindlate põgenemisplaanidega kõndis
see mööda koridori, nähes äkki läbi lahtise akna hiiglaslikku inimsööja
dinosauruse pead. Peagi selgus, et loss on sellistest elukatest ümber piiratud.
Varsti vaatasid kõik lossielanikud akendest välja, proovides dinosauruste
liike ära arvata ja loomi õrritada. Kammerteener oli ainuke, kes kartis, sest
ta teadis, kui ohtlikud need loomad on. Lõpuks hõõrus ta ennast lõhnaõliga
kokku, et elukaid endast eemale peletada, ja langes uimaselt maha.
Nii leiutatigi plastkanuu.
2. (1999)
Ma pean arvuti taha pääsema. Esimest arvutit ei tohi
kasutada, teise taga üks juba istub. Hakkan ikkagi esimest arvutit sisse
lülitama. Aga seina ääres kolmas arvuti on ju vaba, tuleb ainult ekraanilt
kõige ülemine rida valida. Film hakkab pihta. Keegi istub arvuti taga, teine
seisab ja kummardub tema õla kohal. Nende ees oleva ekraani alumises servas
jookseb tekst: "Kui daamid seda kodus loevad, hakkavad nad karjuma."
Mingist majast väljuvad näitlejad. Üks näitleja on samasugune prillide ja pikkade
juustega, nagu ka Eestis olemas on. (Mööbel varjab minu eest televiisori
ekraani vasakut serva.) Üks teine näitleja eraldub ülejäänutest ja hakkab mööda
tänavat kõndima. Hääl teatab, et see on maailma kõige ilusam näitleja. See on
stsenaariumis kirjas, et ta kõige ilusam on, aga kuna näitlejat mängiv
pärisnäitleja ei suuda kuidagi sellist muljet tekitada, tuleb filmile lihtsalt
üks lause peale lugeda. Hääl on saksa keeles, all jookseb eestikeelne tõlge.
Näitleja jõuab haljasalale, läheb ühe puu juurde, võtab kätega selle ümbert
kinni ja lööb vastu tüve. Ta hakkab puu otsa ronima, tahab vist ennast üles
puua. Jõuab juba ülemiste oksteni, siis vaatab üles ja karjatab. Näidatakse
päris ladvas juba varem silmus kaelas rippunud laipa. (See koht teeb natuke
nalja. "Kokkusattumus!" ütlen teistele vaatajatele. Vaatan pealt juba
filmis sees olles.)
Puuotsa roninu viskab laiba eemale alla. Mäe all teisel pool
teed on vanapaks (hallide juuste ja halli habemega, mitusada aastat vana, aga
hea tervise juures). Ta viskab haljasalale tagasi sealt pärit jääkamaka,
öeldes: "Et talve au oleks päästetud." Puu juurest lendab see jälle
teisele poole teed, vanapaks viskab selle teist korda tagasi, korrates:
"Et talve au oleks päästetud." Nüüd hakkab kamakaid lendama teises
suunas meie poole. Mina istun maas ja vaatan rohkem teisele poole, tüüp on
sammu võrra mäele lähemal, otse mäe serval, ja vaatab selle suunas. Mina pööran
pead, kui mõni kamakas parajasti langema hakkab, et jälgida langemissuunda.
arvestan välja, et üks kukub vastu minu pead ja panen kaitseks lume pea ette.
Kui need nii aeglaselt langevad, oleks võinud parem eest ära minna. Kui need
ükshaaval lendavad, on hea kaitsta, aga kuulipilduja korral võiks pihta saada.
Saabub teine vanapaks. Kas see tähendab järgmise aastaaja
saabumist? Taimed hakkavad igatahes kasvama. Eelmise puu kõrvale hakkab mäel
kasvama kuivanud puu, ta jääb okstesse kinni ja tõuseb koos puu kasvamisega
kõrgemale. Niimoodi siis see poodu puu otsa oligi sattunud. Nüüd kuivanud
okstesse jäänu muutub roheliseks aastavanuseks kuuseoksaks, see murtakse puu
küljest lahti ja visatakse alla vastavale isikule. Eelmisele aastaajale oli
siis vastanud jääkamakas, nagu sellele kuuseoks. Sellepärast seda siis oligi
olnud vaja alles hoida. Kuidas nad muidu vanaks elaksid, kui iga kord ära
sureksid. Lumest kasvavad välja erinevad taimed, eriti lilled.
Film saab läbi. Vaatajatest ja viimasel hetkel saabunud
tegelastest on kogunenud üsna palju rahvast. "Miks haid kapsast
söövad?" küsitakse. "Sest seal on kapsaussid," vastan ja hakkan
valju häälega naerma. Lähen rahva juurest ära. Loen laual olevast virnast
pealmisest ümbrikust uudist: "Saksamaal arutatakse, kas anda Eesti uuele
välisministrile Kranichile sissesõiduluba. Seal on kuuldud kuidas ta Iirimaal
liiderdas ja pipardas, ei tahtnud lõppu tulla." Lisaks on selles suures
ümbrikus ka väiksemad ümbrikud üksikasjadega Iirimaal juhtunust, mida ei hakka
lugema. Teiselpool aknaava tuleb Kranich, kes ütleb: "Pean selle
kõrvaldama." Ah sellepärast siis sellised uudised ajalehte ei jõuagi.
Lahkun võimalikult kiiresti ümbrikut kaasa võttes kitsast koridori mööda.
Peidan ümbriku särgi alla, kaenla alla. Püian liikumise pealt särginööpe kinni
panna. Keeran kaks korda paremale ja lähen trepist üles. Jõuan laiemasse ustega
koridori, kus on inimesi. Tahan ümbriku miljoni krooni eest ajalehele müia.
Ajalehetoimetus asub kuskil koridori lõpus. Kranich võis mobiiltelefoniga oma
löömamehele helistada, et see mind läbi ei laseks. Seetõttu loobun esialgsest
plaanist ja otsustan minna hoopis koridori alguses olevasse "Eesti
Päevalehe" Tartu toimetuse ruumi, mille silti helesinisel valge triibuga
taustal kirjutatuna uksel märkan. Teen ukse lahti, aga samal hetkel tuleb selja
tagant Kranich. Hakkan uksest sisse minema, tema proovib kahe käega tagasi tirida.
Nii ei liigu ma ukselävelt edasi ega tagasi, aga ruumis olevad inimesed on juba
uudise toomist märganud.
3. (1999)
Kõnnitakse rivis. Mina olen tagumiste hulgas. Kantakse kuuse
ja männi oksi. Kuuse okkad on lühemad ja tumedamad. Kuuske austatakse vana
kombe kohaselt rohkem, kuigi ajad on muutunud. Männi oks peab kuuse oksa
austama.
Paremal tee kõrval on madalam. Seal liikudes jõuavad kiirel
sammul järele veel paar varem kaugemale taha jäänut. All paremal kasvab palju
puid, mida nimetatakse mändideks. Need on väga kiiresti kasvanud, neil on väga
palju väga heledaid okkaid, ja väga palju okkaid on jämedate puude alla maha
sadanud. "Oh kui palju," öeldakse ja imestatakse all paremal oleva
üle.
Metsas hargneb tee kaheks. Kumba mööda minna? Mõned hakkavad
juba mööda natuke laiemat teed astuma. "Seda teed EI TOHI minna,"
ütleb vanem ja kogenum mees. Keerame kitsamale teele. Mõni kavatseb ikkagi
teist teed minna. Loodetakse, et lõpuks läheb jälle kõik hästi. Mõni istub
rõõmsa näoga maha. Kes siin kõik on? Siin on mitmesuguseid tüüpe. Ühel mehel on
suur habe.
4. (1999)
Üle seina jooksevad kiiresti välgu sarnased erinevates
värvides korrapäratud heledad jooned ja virvendused. Ruum on pime. Kõik ruumis
olijad vaatavad seinale. Keegi ei tea kindlalt, kes neid liikumisi tekitab.
Mina mõjutan märkamatult vaid osade joonte liikumist. Siin näidatakse teadust.
Siin näidatakse füüsikat. Tumedad kogud liiguvad pimedas ruumis ringi
eeskäijale kätt järgi sirutades. Üks seisab näoga istuvate vaatajate poole ja
dirigeerib valguse liikumist ja helisid. Käib vali "trahh!" ja kõik
läheb hetkeks mustaks. Must ongi kõige tugevam löök. Trahh - ja kõik mustaks.
Trahh - ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale. Trahh - ja kõik
mustaks.
5. (1999)
Buss nr. 5 peatusesse saabusid vaenlase löömamehed. Siin
peame asja pooleli jätma. Lähme teele sellise kiirusega, et kõige aeglasemad
maha ei jääks. Kõige aeglasem olen vist mina. Järgmisel kohal peaks olema minu
vend. Jõuame majja. Hargneme esimesest toast igaüks erineva ukse kaudu. Mina ja
valge siilipea läheme siiski sama ukse kaudu. Jätkus vist iga ukse kohta
inimesi. Miks valge siilipea küll peab nii agaralt asjas osalema, ta on elus
niigi palju kannatanud. Lähme oma ukse kaudu esimesest toast läbi, selle lõpus
vasakus seinas olevast uksest järgmisse tuppa, kuhu valge siilipea pidama jääb.
Mina keeran veelkord vasakule ja lähen edasi järgmisse piklikusse tuppa ja
selle vasakusse ossa. Mulle tuleb järgi veel meie paks savisaarinimene, kes
peidab ennast lõõtsutades voodi alla. Kuidas ta sellises asendis kavatseb küll
vaenlasega võitlusse astuda, kui see järgi tuleb? Mina valin endale toas oleva
koli hulgast sobivat löögiriista. Teises toas varitseb valge siilipea kang
käes. Vaenlane tuleb uksest sisse. Siilipea tõstab kangi ja lööb vaenlase pea
lõhki.
6. (2000)
Ajakirja toimetajaks sai ootamatult jälle vana stalinist
ise. Ajakirja nimi on "Sirkel", ja intervjuud võtva toimetaja peos on
ähvardavalt püsti sirklitera. Ütlen Stalinile, et minu isa on isegi temast
kirjutanud. Stalin küsib, et mida. Ta ei saa seda kontrollida, sest see on
kirjutatud eesti keeles. Stalin hakkab kiruma. Ta ütleb, et pealtnäha aus mees,
aga suli tempudega. Lähen ukse taha ja kuulan tema juttu seal pealt. Trotski
hoiab kõrva vastu sama ust. Stalin hüiab valju häälega: "Trotski, kas sa
kuulad pealt?" Trotski läheb uksest kaugemale ja hüiab vastu: "Ei, ma
ei kuule midagi". Stalin tuleb uksest välja. Põrandal on paljuköitelised
teosed "Stalini vastus trotskistidele" ja "Stalinil oli
õigus". Trotski julgeb Stalinile mingis küsimuses vastu vaielda, ja
üllataval kombel ei tee Stalin temaga selle eest midagi. Meenutatakse, et sel
päeval kui Stalin suri, tehti teda pilkav luuletus. Samuti seda, et Hruštšovil
ja Brežnevil polnud selliseid paljuköitelisi teoseid, olid ainult Leninil ja
Stalinil.
7. (2000)
Kõigepealt hakkab liikuma pikk kaubarong, seejärel lühike
reisirong. Oleme isaga Elva jaamas ja arutame, kas peaksime paar peatust
lõunasse minema jala või rongiga. Mina ei oska seisukohta võtta, sest ma ei
tea, kui pikad need peatuste vahed on. Hakkame jala liikuma. Jõuame Tartu
kaarsillale. Seal seisab üks ema lapsega ja ütleb: "Hüppa või vette!"
Laps hüppabki kohe. Tekib küsimus, kes peaks talle järgi hüppama, et teda ära
tuua. Mina arvan, et isa. Pille aga ütleb, et hüppaksin mina. Lähen hoopis
silla kõrvalt kaldast alla. Elevanti ei saa sellest kaldast üles tuua, sest
kallas on liiva täis kantud ja see hakkab tema jalgade all varisema. Hakkame
kõik otsima treppi. Lähme silla alt läbi. Vaatan tagasi silla poole. Võibolla
peaksin enda pildistada laskmiseks ronima silla kaare otsale. Veljo on öelnud,
et kui kooli lõpetamise puhul läheb üks üle silla kaare, lähvad kõik teised
tema järel. Mina olen ettevaatlik inimene, mina hoian küll kõigist sellistest
asjadest kõrvale. Lähme edasi. Hakkan juba arvama, et kaldad on Võrtsjärveni
liivaga kaetud. Ütlen, et see on lubamatu, sest kõik peavad teadma, et Tartus
on kivisild. Isa kaevab liiva alt välja üle jõe ulatuva vana silla jäänused ja
selle otsast üles viiva pika kivitrepi. Korjame liiva alt üles paar pudelit,
siis näeme, et see on mõttetu, sest vana silla jäänuste kõrval ulatub üle terve
jõe pudelite rivi. Hakkan tagasi minema. Ema on tahapoole jäänud. Ta on leidnud
sealt liiva alt ka üles viivad redeli sarnased kaldast välja ulatuvad metallist
astmed. Ronin neid mööda üles.
8. (2000)
Oleme Kaunase puiesteel peatee ääres Räpina maantee pool.
Ema ja Klaus hakkavad minema tuppa rulaga, millel on ühel küljel kaks ratast.
Mina pean neile järgi minema, mulle jääb rula, mille ühel küljel on neli ratast
ja mis on seetõttu palju kiirem. Kuid see pääseb mul käest lahti ja hakkab
veerema järjest kiiremini bussipeatuse suunas. Ühel hetkel pöörab see ümber ja
läheb teises suunas kooperatiivi hoone eest läbi veel kiirust kogudes. Ema on
veel näha. Rula hakkab liikuma edasi ühe otsa peal keereldes. Kardan, et ema
võib arvata, et seisan selle rula peal. Kuid ema läheb rahulikult edasi. Rula
liigub edasi-tagasi järjest kiiremini. Arvan, et selle peatamisel oleksid väga
rasked tagajärjed. Kuid Räpina maanteel lähvad kaks väikest poissi, üks neist
jääb rulale ette, rula jääb seisma ja poisiga ei juhtu midagi. Poisid tulevad
minu juurde, üks neist rula peal sõites. Hakkan koos nendega ringiga tuppa
minema, jõuame minu maja kaugema otsani. Seal on rula minu kätte sattunud.
Luban poisil sõita veel maja teise otsani, kuid hakkan ise kõigepealt
muruplatsi kõrvalt trepikoja eest välja sõitma. Minu sõiduoskus on äkki
halvemaks muutunud. Ütlen, et ma ei oska pöördeid teha, ja annan rula poisile.
Mina olin sõitnud selle peal seistes nõksutades, väike poiss aga sõidab ühe
jalaga maast hoogu tõugates. Ta keerab ümber maja nurga, sõidab maja nr. 16
otsani, tuleb seal rula pealt maha, ja äkki on rula kadunud. Hakkan seda
otsima. Maja otsa juures mängib väga palju lapsi. Neil on seal oma rulasid, aga
minu oma mitte. Küsin väikse poisi käest, kuhuni ta sellega sõitis. Nüüd näitab
ta punkti minu maja kõrval. Selle koha peal maas istuv temast suurem tüdruk
ütleb, et tema pole midagi näinud. Ütlen, et kui ma rula ei leia, teen ma uue
oma vanast tahvlist, mida tüdruku juures maas näen. Siis mõtlen, et võibolla
see polegi minu oma, sest meie võtsime ära kolides oma asjad kaasa, ja tal võib
lihtsalt samasugune olla. Maja otsa sees on WC uks, tõmban selle lahti ja
vaatan ega rula seal ei ole. Ei ole. Siis vaatan uuesti WC lähemasse serva, mis
esialgu minu eest varjatuks jäi. Seal ka ei ole.
9. (2001)
Toomas mängib Taimoga malet. Toomas kutsub mind appi ja ise
eemaldub. Malelaud on kilekotis ja seisu pean vaatama läbi kile. Väga hästi see
ei paista, aga on näha, et mustade, millega mina nüüd pean mängu jätkama,
kuningas on h8 ja valge lipp h5. Musta lipp on e-liinil ja ei ulatu oma
kuningat kaitsma. Paistab, et must saab kohe mati. Ütlen, et see on vist läbi
ja seejärel, et seda vist enam ei päästa. Nähtavus läbi kile muutub järjest
halvemaks. Siis võtab vastane nupud kile seest välja ja paneb seisu peale
valgele käterätile. Ütlen, et ruutusid sellel ikkagi ei ole. Nüüd näen aga, et
mustal on kuninga juures helikopter, mis võtab enda alla väljad g7, g8 ja h7.
Selle ees on veel nuppe. Helikopter pole küll nii tugev kui lipp, aga see
muudab seisu kaitstavaks. Tuleb asuda tulistama. Vastasel on seisu kohta
joonis, millelt on näha, et tulistada saab mitmeid jooni mööda oma nuppude tagant
välja neid napilt mitte riivates. Vastane on üks noor mees. Ta küsib, kas ma
olen seina peal kindlaks määranud punktid, mida ma tahan tulistada. Ta lülitab
tööle kaks valguspüstolit, mis teevad kõva mürinat. Nendega peab ukse pealt
proovima tulistada neid punkte, et proovida, kas oma nupud ette ei jää. Küsin
Tooma käest: "Kuhu see nüüd jäi?" ja hakkan kätega põrandal kobades
otsima asja, mis just ära kadus.
10. (2001)
Esile kerkib Napoleon III. Ta imestab, kuidas Napoleon I sai
nii lühikese mõõgaga nii edukalt võidelda. Tema kavatseb võidelda pikema
mõõgaga. Teda nimetatakse suure onu väikeseks vennapojaks. Seletan, et Napoleon
I tappis küll lõpuks suurtükikuul, aga ta oli juba varem korduvalt pihta
saanud. Ta ronis sihilikult otse kuulide alla. Itaalias valitsev Napoleon III
nõuab kokkusaamist Hispaaniast põhjas asuva riigi Napoleon III-ga. Ta nõuab, et
see kuulutaks end erapooletuks, sest, mida ta ei ütle, ta kavatseb asuda maid
vallutama. Põhjapoolse riigi valitseja ei ole nõus seda tegema, öeldes, et ta
on niigi erapooletu. Peale seda kokkusaamist laseb Itaalia valitseja oma
käsilastel tappa Hispaania valitseja ja selle asemele saab tema käsilane.
Sellepeale kutsub põhjapoolse riigi valitseja Itaalia valitseja enda juurde. Ma
ütlen, et ta küsis sellelt: "Mida sa tegid Hispaania valitsejaga?"
Tegelikult küsis ta: "Mida sa tegid oma vennaga?" Mult küsitakse, kas
see oli Enghieni hertsog, kes tapeti? Ütlen, et ei, Enghieni hertsog oli ühe
väikese Saksa riigi valitseja, kelle Napoleon I tappa laskis. Peale seda
kokkusaamist läks Itaalia valitseja ja vallutas Prantsusmaa. Küsin, et kust ta
saigi sinna, Hispaania ja Prantsusmaa vahelise riigi valitseja teda läbi ei
lasknud. Öeldakse, et mõnede saksa riikide kaudu. Ütlen õige jah. Klaus arvab,
et Itaalia valitseja ajas midagi miljonitega segamini, kui ta arvas, et peale
Pariisi jõudmist ulatuvad tema suurtükid tulistama Londonit. Ütlen, et ei, need
leiutati, praegu tulistavad selle vahemaa tagant raketid. Hiljem asus Hispaania
ja Prantsusmaa vahelise riigi Napoleon III ise ka sõjateele, et oma
populaarsust suurendada. Rääkisin sellest kõigest lastele ajaloo tunnis. Nüüd
tuleb mulle meelde, et kõik oli hoopis teisiti. Prantsusmaa valitseja Napoleon
III asus sõdima Saksamaaga. Ütlen kodus mind kuulavatele lastele, et nad midagi
ei usuks, mis ma tunnis rääkisin, tegin seda mälu järgi. Tuletatakse meelde
veel ühte ajaloo sündmust. Ühe Skandinaavia linna valitseja ütles
kirikutornist: "Kõik minu vastu, pooled poolt, üks üle," ja plaksutas
käsi. Selle valemi järgi valiti ta linna juhiks. Seejärel kukkus ta alla.
Küsin: "Kas sa tead, kui palju inimesi sai surma kiriku ehitamisel? Eriti
Peterburis. Peterburg ehitati surnuaiale."
11. (2002)
Sööme suuri lihapalle. See on teoliha. Ütlen, et teod on
juba eestlaste menüüsse sisse läinud. Saan uue Euroopa Liidu vastase malelaua.
Kolm sellist malelauda on vaatamiseks välja pandud, neile on kirjutatud
pühendused Kulbokilt. Tüdrukud seisavad reas, oodates Euroopa Liidu vastase
ürituse algust, mille ajal nad peavad kohal olema. Kaks tüdrukut on punastes
riietes, mängides venelasi, ülejäänud on kollastes ja oranžides, mängides
eestlasi. Isa pahandab, et ürituse läbiviijad pole veel saabunud. Mõtlen, et
peaksin helistama Kulbokile ja küsima, kas keegi üldse tuleb. Lõpuks hakkab
midagi pihta. Ministrid on kohale kuulama tulnud, ja ministrite hulgast hakkab
Valve Kirsipuu korraldajaid sõimama, öeldes, et kõik arvud, mida nad teavad on
õiged. Sellele väitele tahan vastu vaielda. Enamus ministreid aga otsustab
põgeneda, sest nende oodatud suurt rahvahulka pole kokku kogunenud. Ministrid
pistavad jooksu, Savisaar tõukab joostes kepiga hoogu. Vähene rahvas ajab neid
taga. Ministrid jooksevad väiksesse poodi ja hoiavad seestpoolt ust kinni. Kui
rahvas poodi siseneb, istuvad ministrid nende eest läbipaistva uksega
külmutuskapis. Värvilistes riietes tüdrukud esitavad üksteisele rumalaid
küsimusi. Vaatan, et Euroopa Liidu vastaste tase on ikka madal. Tuleb poe
omanik, kes seni on kuskil ära olnud. Ta vaatab imestades külmutuskapi poole.
Ütlen: "Seal on Savisaar." Taipan, et ministrid lämbuvad ju kapis
ära. Teen ukse lahti ja lasen nad välja. Ütlen mehele, kes parajasti poodi
astub: "Ma päästsin Savisaare elu." - "Savisaare elu? Päästsid
Savisaare elu?" kordab ta. Ta ilmselt ei saa aru, miks ma seda tegin.
"Ants Paju riputas ennast üles," ütleb ta.
12. (2003)
Hämara toa seina ääres istutakse venelaste relvadega, ukse
peal on ameeriklaste relvad. Ameeriklased võivad venelaste tulirelvade
koondumispunkti visata ühe aatompommi, nii et tuumasõda piirduks ühe pommiga.
Aga kas venelased ei lähe siis andma vastulööki, et Ameerika tuumarakettidega
täielikult hävitada? Venelased on kaks korda seina ääres istujatel relvad käest
löönud. Nad teavad, et võivad sellega riskida, kuna keegi vastu hakata ei
julge. Kui saaksin endale püstoli, tekiks mul tõenäoliselt suur kiusatus
sellega kedagi tulistada. Üks, kellel on relv, olevatki teistega teisest
ruumist ähvardaval toonil rääkinud. Sõda hakkab pihta. Mõnel on püss, aga minul
on püstol. Laen selle ära ja lähen ühe jala peal kiirete lühikeste hüpetega
raamatukogu lugemissaali. Vaatan riiulist võõrkeelseid raamatuid Teise
maailmasõja kohta. Istun auditooriumisse, tundub et Oti kõrvale. Aga tagapool
reas tundub ka Ott olevat. Vaatan neid hoolega, et kindlaks teha, kumb neist
päriselt Ott on. Siis keerab minu kõrval istuja ennast ümber, olles seni minu
poole kuklaga olnud. See on hoopis Enno Korv. Istun füüsika klassis aknapoolse
rea teises pingis. Eelviimases pingis istub Ariel ja viimases Ivo. Ariel küsib
tõsise näoga: "Kus tantsitakse ainult pussi?" Ivo vastab naerdes:
"Kusagil ei tantsita ainult pussi. Peamiselt käib see Soome kohta."
Mina olen vaal. Nad ütlevad mulle, et olen tuimaks jäänud, sest kui mul varem
kõhtu puudutati, hüppasin veest välja, aga viimasel korral ma seda ei teinud.
Ma isegi ei märganud, et nad mu kõhtu puudutasid. Vaatan, et olen jah lõdvaks
jäänud. Raputan oma kesta endalt maha. Saan jälle inimeseks. Ivar on ivarrai.
Tal on nina otsas mõõk, millega ta teisi puurida tahab. Ta käib laudade vahel
ringi. Mida nüüd teha? Võtan kätte tooli, et kui ta ründab, sellega tema mõõga
pihta virutada.
13. (2003)
Läheme kahekesi läbi Peedu jõe väga madala koha. Teisele
kaldale jõudes tuleb mulle meelde, et ükskord vist juba läksin läbi selle jõe.
Siis oleks Pille mulle nagu öelnud: "Jäta meelde, et sa oled läbi jõe
läinud!" Läheme edasi metsa. Algul kõnnime mööda metsateed, siis tuleme
mõttele, et nii lagedal kohal võidakse meid eemalt märgata, ja edasi kõnnime
puude vahel. Märkame eespool karusid. Et nad meid maha ei murraks, läheme
tihedamate puude vahele, kus nad meid loodetavasti ei märka. Siis aga avastame,
et jääme täpselt karude ja sebrade vahele. Karud arvatavasti tunnevad sebrade
lõhna ja lähvad neid murdma, mistõttu muudame jälle suunda. Varsti jõuavad
karud meile ikkagi järele, aga nad ei hakka meid murdma, vaid hakkavad meiega
rääkima, pakkudes meile vahepeal murtud sebrade liha. Karud lasevad meil endale
näidata, kuidas puu otsa ronitakse, sest ise nad seda ei suuda. Meie poole
hakkab tormama piisonikari. Karud võtavad meid endale selga ja päästavad meid
joostes piisonite käest. Kui jõuame jälle jõe lähedale, pakub üks karu mulle
enda piima. Ma ei taha seda tema seest imeda, sellepärast lasen selle tal enne
joomist välja lüpsta. Jõe ääres on maiustuste putka. Karud nõuavad endale sealt
vanatädi käest suures koguses kommi. See on nüüd norimine ja natuke inetum
käitumine. Läheme koos karudega nõiutud heinamaale, kus võib midagi juhtuda.
Edasi läheme suurde majja, kuhu karud on elama asunud. Nad on isegi endale
riided selga pannud. Nad elavad siin koos ahvidega. Karud ja ahvid lasevad meil
näidata, kui targad me oleme. Krister hakkab neile käpaliste liikide nimesid
loetlema. Nad tahavad, et koos tegutseksid kõik kolm osavat liiki - karud,
ahvid ja inimesed.
14. (2004)
Hollandikeelne saartel paiknev riik on jagatud kahte ossa,
mida eraldab Indoneesia. Indoneesia nõuab endale tema väiksemat osa, kus
paikneb pealinn. Argentiina tahaks naabruses asuvale hollandikeelsele riigile
appi minna. Kuid kas ta on nüüd piisavalt tugev juhul, kui Tšiili, kelle vastu
ta on kaotanud sõja, talle selle eest uuesti kallale tuleb? Vaatan kaarti. Ei,
Argentiina ei saa midagi teha, sest on kahe vaenuliku riigi vahel - ühel pool
on Tšiili, teisel pool Brasiilia. Hollandikeelseid riike on maailmas veel,
näiteks Lõuna-Aafrika. Kas ka Angoola? Ei, see on portugalikeelne. Kunagi jäi
mulle raamatust mulje, et hollandil on palju kolooniaid, kuid nüüd ma siiski
hollandikeelseid riike kaardilt eriti ei leia. Palju oli tal kolooniaid tema
väiksuse kohta. Marika vastab. Ta hääldab "Jaapani" asemel
"Japaan". Ta on vist venelane. Ta on meile tulnud vene koolist. Ta
ütleb, et Venemaal on rohkem inimesi, sellepärast sai seal ka rohkem inimesi
võõrkeele selgeks ja saadeti välismaale. On selge, et ta räägib spioonidest,
sellepärast küsin: "Kas see on ähvardus?" - "Ei, Eestisse
saadetakse ka," vastab ta. Saan teada, et Seljodkin elab nüüd Saksamaal.
Istun klassis 102 keskmises reas vasakul, tagant kolmandas pingis Marika
kõrval. Kirjutan tema pealt maha. Lõpuks püian siiski ka ise aru saada, mida
teha tuleb. Uurin tähelepanelikult Marika vihikut, kuni leian sealt lehekülje
servalt ülesande numbri. See tähendab, et tuleb õpikust ülesannet lahendada.
Meie laual õpikut ei ole, Marika on ka ise seljatagant maha kirjutanud. Seal
istuvad Erik ja Krister. Küsin neilt õpikut. Nad võtavad selle mulle andmiseks
viimasest pingist, sest seal on ülesandega valmis saadud. Klassi ees peetakse
kõnesid. Kõnega läheb vastama Lauri Hein. Ta on jäänud kõhnaks ja habemesse
kasvanud. Tunnen ta vaevu ära. Ta räägib luulevormis. Eelmine kord, kui kõnesid
pidada tuli, esines ta veel kehvalt ja millegi sellisega hakkama ei saanud. Kui
ta vastamise lõpetanud on, näen tema vihikust, et tal oli salmide vahel siiski
ka proosalauseid, mida ma kõrvaga tähele ei pannud. Arvan, et ta saab viie.
Minu üllatuseks hakkab aga Volmer tema peale karjuma: "Miks sa pead
juhuslikud asjad välja noppima!?" Osa klassi tõuseb püsti ja tantsib
pingivahedes paaride kaupa hindele. Kardan, et minult võidakse varsti sama
nõuda. Volmer hüiabki varsti: "Simo!" Arvan juba, et nüüd ongi minu
kord vastata. Aga ta ütleb hoopis: "Pane jalad maha!" Märkan, et
hoian jalgu tagumise laua peal.
15. (2004)
Tahan patareiraadioga "Ameerika Häält" kuulata.
Kuigi keeran raadio lahti valel lühilainealal, kuulen läbi ragina ka sealt
soovitud jaama. Astun sisse puumaja toauksest. Seinal näen punast triipu. Kui
ma sellel endale liiga ilusana paista lasen, arendab see
maniakaal-depressiivsust. Lähen Peedu suurema maja väiksele piirdeta rõdule.
Näen väravast väljumas Pillet. Pille ütleb mulle: "Ma lähen poodi. Siin
saab ka internetiühenduse võtta. Tee arvuti lahti!" Metsikust naaberaiast
tuleb meie aeda suur kari seal elavaid lapsi, neist osad väga pisikesed. Ütlen:
"Nii palju külalisi pole meil veel korraga kunagi käinud." Lähen
tuppa, et arvuti tööle panna. Ka lapsed tulevad teise korruse aknast sisse. Osa
lapsi hakkavad käppima toas leiduvaid tühje purke ja muid asju. Teised arvavad,
et võõras kohas ei tohi seda teha ja keelavad neid: "Ära puutu!"
Otsustan lastele tegevust anda, et nad kõike ära ei lõhuks. Peaks valima, mida
nende kätte anda. Ütlen neile: "Hakake midagi mängima. Mängige näiteks
peitust." - "Heitus!" ütleb kõige suurem poiss naerdes.
"Ei, peitust," vastan. Ta lõpetab otsekohe naermise ja ta suu vajub
ammuli. "Ma ei ole sellest mängust kuulnud," ütleb ta. "Mina
vist kunagi kuulsin," lisab natuke väiksem poiss. "Kas te ei ole
tõesti kunagi peitust mänginud?" küsin. Tahan öelda, et see on kõige
tuntum mäng. "Ma ei mäleta," vastab mulle kõige suurem poiss.
"Üks peab silmad kinni panema ja sajani lugema. Kõige parem, kui ta teeb
seda korruse keskel," seletan neile reegleid. Tulin mõttele, et korruse
otsas lugedes leiaks otsija esimesena need, kes on talle kõige lähemal, aga
keskelt otsimist alustades peaks ta valima, mis suunas ta kõigepealt liikuma
hakkab. Seletan reegleid edasi. Rääkimine läheb raskemaks.
16. (2005)
Olen Peedu liivaranna juures jões. Kõnnin vees olles natuke
maad Elva poole. Jões on kõikjal palju elusaid ja surnud kajakaid. Linde sureb
iga aasta järjest rohkem ja viimasel kuul suri rekordiliselt. See tuleb suurest
reostusest. Kuigi käes on sügis ja kajakad peavad varsti lõunamaale lendama, ei
ole osade kajakate pojad reostuse tõttu veel suureks kasvanud. Vaevalt et
väiksed pojad lennata jaksavad. Osad kajakad ei ole isegi veel munadest
koorunud.
Hakkame jões kõndides Tartusse minema. Kätte jõuab öö. See
on jaaniöö. Suvilatest tahaks mööduda nii, et inimesed seal meid ei märkaks.
Ühe suvila juures on jõe ääres keskealine mees, kes võib meid tulistada. Kui
sealt mööda oleme jõudnud, tuleb varsti jõe kaldal koobas. See on Aruküla
koobas. Üks vana naine lõikab paekivist koobast pooleks. Minu kaaslane ütleb,
et koobas on fotodega võrreldes muutunud. See on õige, aga mõtlen, et koobas peaks
ajaloos alati muutunud olema.
Järgmise koopana tuleb Taevaskoja koobas. Kaaslane ütleb, et
see on taastatud. Teatavasti varises see millalgi kokku. Nüüd on ta pandud
uuesti püsti üksteise otsa laotud kividest sammastele. Üks laps võtab
keskmisest sambast kinni. Kardetakse, et ta võib samba pikali tõmmata ja
sellega koopa jälle kokku varistada. Mina arvan aga, et kui ta selle samba
ümber ajabki, jääb koobas ikkagi kõrvalsammastele toetudes püsima. Vahepeal
kõnnime mööda maa suhtes täisnurkse nurga all olevat seina, kus saab jalad
pisikesse sissepoole kumerusse toetuda, kuid tuleb ka kätega siledast seinast
kinni hoida. Täiesti võimalik, et keegi kukub siin alla.
Kõnnime vees edasi. Meile tuleb Tartust vastu Klaus, kes
ütleb, et näitab meile oma jooksurada. Seejärel ütleb ta aga, et varsti ei saa
enam jões edasi kõndida, sest see läheb liiga sügavaks. Kohe jõuamegi kohta,
kus Elva jõkke suundub laiem Õhne jõgi, muutes edasise tee laiemaks ja
sügavamaks. Kuigi kaks jõge kohe uuesti hargnevad, on peale ristumist mõlemad
veerohkemad. Mulle tuleb meelde veel, et Elva jõgi ei suubugi Emajõkke Tartus,
vaid tükk maad lääne pool. Nii et ei tea, kas oligi kõige targem tegu jala
tulema hakata, sest nüüd tuleb veel kaua ida suunas kõndida.
17. (2005)
Hakkasin lugema üle raamatut "Rajaleidja",
alustades mitte päris algusest. Mõtlesin ka, et peaks nüüd siiski läbi lugema
"Pioneerid", aga et nüüd olen ma läinud üle nii aeglasele
lugemismeetodile, et selleks pole aega. Kujutasin lugemise ajal kõike pildina
ette, kuuldes loetavat teksti häälena.
Minategelane ütles, et sai Tšingatšguki reaktsioonist, kui
see metsas tema vastas istus, aru, et ta tajus teise indiaanlase lähedalolekut,
aga minategelane ei näidanud välja, et ta aru saab, sest Tšingatšguk ei arvanud,
et keegi aru saab. Siis ilmuski välja Tšingatšguki poeg, kes oli kaotanud ühe
silma. Minategelane rääkis, et vaatas kuidas Tšingatšguk ovaalsete silmadega
poja kaotatud silma vaatas, ja ei osanud muud teha, kui Tšingatšgukile teed
pakkuda. Mõtlesin, et kas Rajaleidja jutustab tõesti seda raamatut mina-vormis.
Siis taipasin, et jutustab nende transporditud linnapoiss.
Nad hakkasid edasi minema, teades, et metsas võib olla
vaenulikke indiaanlasi. Tšingatšguki pea lähedalt lendaski mööda üks nende
lastud nool. Seltskond hakkas võililli üles korjama, sest kasvavad võililled
kergendavad nendest möödujate sihtimist. Sain aru, et tegelikult kasvasid seal
ainult mõned võililled, nii et nad jõudsid kõik ära korjata, kuigi kujutasin
võililli ette rohkem. Metsa nägin roheliselt ja detailselt. Minu kujutluspildis
kasvasid seal kuused, kuigi teadsin, et tegelikult toimub lugu soojemal maal,
kus kasvavad lehtpuud.
Rajaleidja palus seltskonnal natukeseks rajast eemalduda, et
võimalikud lähenevad vaenlased neid märkamata mööduda saaks. Rajast kõrvale
minnes nägid nad palju sellist liiki linde, kelle nägemisest Rajaleidja
järeldas, et lähedal peab olema vaenlase orjavoor. Ta ütles: "Meie
liikumist on märgatud. Nüüd on valida, kas püüda tagasi minna või püüda siseneda
telegraafiteele, aga mõlemad on rasked."
Mäletasin, et raamatus tuleb edasi järvel sõitmine, võitlus
palkmajas ja raamatu lõpul vana pealiku sõnad, et küllalt, ta on näinud suure
mohikaani rahva kadumist. Mõtlesin, et on hea, et loen seda raamatut siin Peedul
poolune seisundis, sest poolunes töötab kujutlus paremini.
Kui tulin mõttele teha endale kodulehekülg, siis tundus
mulle, et igal korralikul koduleheküljel peab olema selle omaniku joonistusi,
kui ta ikka üldse joonistamisega tegeleb. Oma esimese kodulehekülje jaoks
joonistasin spetsiaalsed pildid arvutiprogrammiga, aga lehekülg kustus
millegipärast ära. Praegusel koduleheküljel polnud pikka aega ühtegi
joonistust, kuni lisasin selle portree, mis on skänneeritud vanast
joonistusplokist. Pilt on joonistatud ühe ajalehefoto põhjal. Minu joonistusi
on kasutatud ka raamatu "Viimsed päevad" illustratsioonidena. On
olnud aastaid, kus olen tegelenud joonistamisega rohkem kui kirjutamisega. Nii
võiks siin olla üks kirjeldav-teoreetiline tekst.
Ükskord tekkis depressioon, siis ei näinud enam üheski uues
pildid midagi ilusat ega naljakat, ja hakkasin joonistamisega minimaalselt
tegelema. Kuigi depressioon läks üle, ei tekkinud enam mitu aastat erilist
tahtmist midagi paberil kujutada. Oli küll kahetsus, et miks ma seda enam teha
ei saa. Siis ühel päeval avastasin, et saan jälle joonistada. Hakkasin sellega
uuesti tegelema. Ja tagantjärele ei tundu väärtusetutena ka raskeimal ajal
jäädvustatu, kuigi uusi ideid tuli siis vähem kui mõnel teisel ajal.
Joonistamine on teistest tegevustest erinev selle poolest,
et unisus ja peavalu soodustavad sellega tegelemist. Kui vahel peaks unisus
peale tulema, siis muud eriti ei tahagi teha, käsi hakkab aga paberil paremini
liikuma. See oleks nagu unenägude jäädvustamine. Osasid häid pilte näeb ainult
pärisunenägudes, mida ei oska pärast kuidagi taastada. Olen küll unenäos
mõelnud, et võtan paberi kätte ja joonistan silmade ees oleva pildi ümber, et
oleks ka ärgates midagi vaadata, aga ärgates pole enam seda paberit leidnud.
Tegelikult olen ikka pärisunenägu ärkvel olles ka üles joonistanud. Üks vend
soovitas valminud skeemi nähes see ära hävitada, et seda kummardama ei
hakataks.
Esimesed asjad, mida elus joonistama hakkasin, olid tigu ja
maakera. Need olid küll ühesugused ja vaatajad pidasid neid lõngakeradeks.
Kooli joonistustundides suurt midagi ei õppinud ja need tekitasid isegi
mõningast vastumeelsust joonistamise ja maalimise suhtes, kui pidi täitma
hiigelsuuri pabereid, järgima etteantud teemasid ja oma töid teiste omadega võrdlema.
Mängisin seal kaarte ja valmistusin teiste ainete tundideks. Mõningane
edasiminek toimus sellega, kui hakkasin kodus jäljendama karikatuure. Hoopis
uut moodi pilte hakkasin joonistama üheksanda klassi lõpust, kui
joonistamistunnid lõppesid, hakates paberile kandma oma emotsioone ja muusika
rütmi. Mulle on küll öeldud, et viimane polegi joonistamine, vaid tantsimine.
Aga päris tantsimisse suhtun negatiivselt. Ehk sõjatantsule võiks erandi teha,
aga inimeste tapmist ma samas ka ei poolda, kuigi olen unenägudes paljusid
tulistanud. Nüüd ma enam muusikat taustaks ei vaja ja olen kasutusele võtnud
uuemad stiilid. Siiski tundub mulle endiselt, et muusika ja joonistamine on
teineteisega lähemalt seotud kui kumbki neist kirjandusega, kui võimalikku
lisatavat sõnalist teksti mitte arvestada.
Korralik joonistamisõpetaja paneks minu piltidele
arvatavasti üsna madala hinde, sellest hoolimata olen veendunud neist paremate
kõrges väärtuses. Kui endale tundub mingi pilt hetkel maailma parimana, siis ta
seda ka enda jaoks sel hetkel on, kuigi mingi kindla tunnuse alusel võib ta ka
maailma halvimaks liigituda, näiteks mõne teise vaataja silmis. Kõigi silmale
nähtavate objektide taastootmist ei pea vajalikuks ja hoidun tavaliselt
sellisest piinarikkast tegevusest, sest on leiutatud fotoaparaat. Kuigi iga
inimene näeb objekti erinevalt ja sellest tulenevalt joonistamisoskuse
olemasolu korral ka kujutab seda erinevalt, näeb iga inimene siiski ka valminud
pilti erinevalt, mistõttu pole üldse kindel, mida on saavutatud. Palju olulisem
on kujutada väljamõeldud või palja silmaga nähtamatuid maailmu. Looduslike
objektide välimus tuleneb paratamatusest ja ütleb seega midagi alles kogemuse
läbi seoses kaasnevate teiste omadustega, inimese väljamõeldu aga näitab midagi
tõelisemat ja teeb väljanägemise huvitavaks asjaoluks. Probleem on küll see, et
joonistamisel käsi ei allu täielikult tahtele, kuid ka kõrvalekalded mõttest
annavad inimese kohta informatsiooni. Pildi erinevad osad võivad küll teha
erinevad inimesed, mis annab teistsuguse tulemuse. Looduse huvitavaks pidamine
eeldab, et selles tuleb näha samuti kellegi või millegi loomingut. Muidugi on
puhas loodus võimsam, aga pilt ei peagi edasi andma täpset elamust maailma
ruumilisest suurusest, tuule puhumisest, vihmapiiskade langemise tundest või
kuumast ja külmast.
Joonistanud olen kõige rohkem inimlaadseid figuure. Need
võivad olla inimesed, kuid kuna märgata on ka erinevusi, võib neid pidada ka
kõrgemateks olenditeks (nt. vaimudeks), kes saavad ise oma välimust valida. Ei
joonista neile teadlikult sootunnuseid, sest looduses esinev sooline jagunemine
on õnnetus, mida ideaalmaailmas ette ei tule. Tõeline looming peaks
teoreetiliselt olema täielikult abstraktne, mingigi sarnasus varem
olemasolevaga muudab kujutatava osalt märgisüsteemiks. Samas võib luua ka uusi
märke. Joonistan enamasti pastakaga. Ka nii võib saada värvilisi pilte, kuigi
märgi tähendust muudab värvilisus vähe, kui pole just erinevaid värve
teadlikult vastandatud. Olen ka vesivärvidega maalinud, kuid see tuleb halvemini
välja, kuigi on olnud ka paremaid perioode, aga praegu ei mäleta, mida ma tol
ajal täpselt tegin.
Huvitavate joonte saamiseks ei pea aga alati joonistama. Kui
vaja on hoopis konspekteerida, siis võib teha ilukirja. Iga lehekülje ja ka rea
saab teha erineva käekirjaga. Ainult pärast on kahju seda kõike ära visata.
VABADUSSÕJALASTE KOOSTÖÖ TEISTE POLIITILISTE JÕUDUDEGA
(Uuem artikkel
sel teemal ilmus "Kultuuris ja Elus".)
Käesolevast seminaritöö kokkuvõttest selgub, et Eesti
Vabadussõjalaste Keskliidul (EVK) ja selle järeltulijal Eesti Vabadussõjalaste
Liidul (EVL) ei puudunud täielikult koostöö teiste kodumaiste poliitiliste
jõududega. Poliitiline koostöö Riigikogu erakondadega sai alguse Põhiseaduse
muutmise küsimuses Rahvaerakonna ja Põllumeestekogudega. Vabadussõjalased
püüdsid hoiduda näitamast tihedat koostööd erakondadega nende eriti
majanduskriisi tingimustes langenud maine tõttu, kuigi paljud vabadussõjalased
kuulusid ka mõnda erakonda. Koostöös Põllumeestekogudega ja osalt ka Ühinenud
Põllumeeste toetusel võeti kõrgendatud kvoorumit nõudval rahvahääletusel vastu
vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava. Tahtmatult olid selle võimalikuks
teinud sotsialistid vastukihutusega Riigikogu esitatud kavale.
Peale Põhiseaduse muutmist toimuma pidanud Riigikogu
valimistega seoses kaaluti EVL-i ja liikmeskonna huvidelt suhteliselt lähedaste
Ühinenud Põllumeeste (asunike) koalitsiooni moodustamist, Ühinenud Põllumehed
esitasid vabadussõjalaste mõjutusel oma riigivanemakandidaadiks kindral J.
Laidoneri, kuigi vabadussõjalased teda toetamast loobusid. Peale 1934 toimunud
kohalike volikogude valimisi tuli asuda läbirääkimistesse teiste jõududega
kohalike omavalitsuste moodustamiseks. Selle koostöö arenemisele tegi lõpu 12.
märtsi riigipِِre, mis ei võimaldanud EVL-l kunagi saada ka oma
parlamendirühma. Järgnevalt läksid paljud vabadussõjalased valitsuse
teenistusse, mis enda huve esindava Isamaaliidu loomisel võttis suures osas eeskujuks
vabadussõjalaste liikumist. Organiseeritult tegevust jätkanud vabadussõjalased
aga asusid taotlema põhiseadusliku korra taastamist, milles nad tegid koostööd
Riigikogus opositsioonis olnud Ühinenud Põllumeestega, vähemal määral ka
Rahvusliku Keskerakonnaga. Aastal 1938 valitud Riigivolikogus moodustasid nende
vähesed esindajad ühise rühma. Laiemat koostِِööd püüti teha olukorra päästmiseks
seoses 1940. aasta sündmustega, mis aga oli juba hilinenud.
Vabadussõjalaste liikumisega olid seotud ka väiksemad
parlamendivälised poliitilised organisatsioonid, eriti J. Tõnissoni valitsuse
aegse kaistseseisukorra ajal suletud EVK-d asendanud Tallinna Akadeemiline
Rahvuslik Kultuurklubi ja vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava toetanud
isamaalaste ühingud. Maal täiendasid vabadussõjalasi rahulolematuse avaldustes
"Eesti lapua liikumisse" koondunud talupojad. Võitluses korruptsiooni
ja erakondliku korra vastu avaldas vabadussõjalastele toetust Rahvuslik
Töökoondus. Sarnaselt vabadussõjalastega seisid rahvusterviku kujundamise ja
Põhiseaduse muutmise eest Eesti Rahvuslaste Klubid, kelle tegevus jäi aga
vabadussõjalastega kooskõlastamata. EVL-i loodud Vabadussõjalaste
Rahvaliikumise nimekirjades kandideerisid rahvuslike huvide eest seisva Eesti
Edumeelse Rahvusliku Ühingu ja majanduskriisile jalgu jäänuid esindavate
töötute komiteede liikmed. Osa vabadussõjalasi näis mõttekaaslasi leidvat Eesti
Rahvusfašistide Kogust. Vaikival ajastul suutsid vabadussõjalasi mõningal
määral esindada Tartu üliõpilaskonna korporatsioonid, eriti palju
vabadussõjalasi kuulus korporatsiooni "Sakala". Üksikisisikute puhul
on raske eristada vabadussõjalasi ja nende toetajaid. Viimaste hulka võib
lugeda vaikival ajastul opositsiooni tegevuses olulisemat osa etendanud W.
Tomingat ja kogu opositsiooni juhiks loetud J. Uluotsa. Riigikogu-välised jõud
peale vabadussõjalaste olid aga nõrgad ja ei suutnud riigi poliitilist elu
oluliselt mõjutada.
Kinnitust ei ole leidnud palju esitatud süüdistused
vabadussõjalaste tihedatest sidemetest Saksa rahvussotsialistidega ega Itaalia
fašistidega, kuigi olid olemas mõningad sarnasused nendega, samuti mitmete
muudes riikides tegutsenud organisatsioonidega. H. Mäe olemine Teise maailmasُja
ajal Saksamaa teenistuses ei olnud seotud varasema vabadussõjalaste liikumise
suunaga ja oli tingitud soovist rasket olukorda kuidagi kergendada või
isiklikust auahnusest. Tänu H. Mäele oli tema juhitud omavalitsusega seotud
siiski teisigi varem vabadussõjalastega seotud olnud isikuid. Otsest koostööd
ei olnud vabadussõjalased iseseisvuse ajal teinud ka baltisakslastega, kuigi
vabadussõjalaste vastased vastupidist väitsid ja väikse valijaskonnaga
baltisakslased seda arvatavasti hea meelega teostumas oleksid näinud, pooldades
vabadussõjalaste algatatud muudatusi riigikorras. Vabadussõjalased ise suhtusid
paremini venelastesse, kellega esines koostööd kohalikel valimistel. Sidemed
Läti sõjaveteranidega ei viinud poliitilise koostööni. Seevastu olid olemas
tihedad sidemed mitme Soome poliitilise organisatsiooniga, mis omasid praktilist
tähtsust eriti põrandaaluse tegevuse perioodil peale riigipööret.
Vabadussõjalased püüdsid, välissuhteid üldiselt oluliseks
pidamata, saavutada terve eesti rahva koostööd, kaotada klassivõitlus ja
kihihuvide tähtsustamine. Seejuures kalduti aga nägema vastaseid ja konkurente
organisatsioonides, mis ei soovinud alluda vabadussõjalaste juhtimisele, eriti
kui need seisid lähedal võimule. See muutis raskeks tegeliku koostöö
teostamise, mis sai lõpuks saatuslikuks kogu vabadussõjalaste liikumisele.
4. KIRJANDI MUSTAND
MIS ON ÕNN?
(A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal)
Anton Hansen Tammsaare teadis, mis on õnn ja kirjutas selle
üles. Õnn on aga nii lai mõiste, et ühe raamatu köite piiridesse see ei
mahtunud. Seepärast lõi ta viieköitelise teose "Tõde ja õigus", kus
ta püüdis teha mõningaid kokkuvõtteid. "Tõe ja õiguse" põhjal on
teadlased püüdnud seda mõistet defineerida, sest selles on kirjas tõde. Esimese
köite algul tahab üks tegelane teada saada, mis on õnn. Viimase köite lõpul
saabki tema poeg kahe põlvkonna ühiste uuringute tulemusena seda teada. Autoril
on aga kõik teada juba esimese rea kirjapanekul, ja seda asubki ta ruumi
raiskamata kirja panema. Esmakordsel lugemisel võib sõnum küll lugejale
tabamatuks jääda, kuid korduval lugemisel ja Tammsaare ülejäänud loominguga
kõrvutades, samuti erialase kirjanduse ja käsiraamatute appi võtmisel avaneb
kirjaniku idee õnne olemusest oma täies selguses ja sügavuses. Ja kuigi lugeja
teadusliku lähenemise korral taipab kõik, ei suuda ta ka peale silmade
avanemist definitsiooni kaaskodanikule edasi anda. Ja tahtes saada vastust teda
vaevavatele küsimustele peab kaaskodanik taas lahti lööma kõik ülal mainitud
raamatud. Nii on Tammsaare meie peale mõelnud, kui ta oma surematu vaimusilma
ees nägi ette eesti rahva ajalugu, ühes tulevaste põlvkondade ja nende murede
ja rõõmudega, ning probleemidega, mis on tekkinud kõigil inimestel, kelle
sünniaasta jääb hilisemasse aega kui tema oma.
Kui Goethe Faustiga otsis elu mõtet, siis Tammsaare ühes oma
tegelastega otsib õnne. Eelkõige näitab see küll erinevusi eesti ja saksa
kirjanduse vahel ja eesti ning saksa rahvuse olemuse vahel, kuid kaudselt
näitab see ka seda, mis on õnn. Elu mõtte leidis Goethe juba 19. sajandil.
Tammsaare kuulus nende hulka, kes selle tema loomingulisest pärandist välja
lugesid. Nii võis ta astuda juba sammukese kaugemale. Tänapäeval on nende kahe
kirjaniku loomingu liitmisel ja täiendamisel jõutud veelgi kaugeleulatuvamate
järeldusteni, mis on ka juba ilukirjanduses jäädvustatud, aga inimteadus pole
veel arenenud ideaalse tasemeni ja seetõttu pole veel jõutud nii kaugele, et
neid uusi kirjanduslikke saavutusi teadvustada ja propageerida rahva hulgas. Ka
seda on Tammsaare ette näinud, milles seisnebki veel üks tee õnne mõistmisele.
Kirjandusteadus teeb meie ajastul aga kõik ka kõige varjatumate võimaluste ära
kasutamiseks. Seda nimetatakse progressiks. Juba meie esivanemad tegid
jõupingutusi ideaalideni jõudmiseks. Meil on juba olemas oma arengukavad, kuid
need on tulevikku planeerinud endisega samaväärse koha Tammsaare loomingule,
mis ikka veel ei saavuta haripunkti.
Lõpuks tuleb veel lühidalt selgitada, mis on siiski õnn -
mitte selleks, et anda piisavat seletust, vaid selleks, et näidata, et suur
kirjanik pole töötanud asjata ja tema loomingut on vähemalt osaliselt mõistetud.
Kõige lühemalt öeldes võib korrata romaani lõpus öeldut: õnn on see, kui keegi
on õnnetu, ja jäetakse pooleli alustatud töö, jättes kõik, mis juba teha jõutud
saatuse hooleks.
5. ILUKIRJANDUSLIKUD
JUTUD
LINNUD
1: Kuhu me lendame?
2: Pessa.
1: Aga sealt me ju tulemegi!
2: Me lendame uude pessa.
1: Kes selle ehitas?
2: Töömehed.
1: Aga pesasid ehitatakse ju ise!
2: Ma andsin neile tellimuse.
1: Miks nad enda pesa ei ehitanud?
2: Nad pole nii rikkad, et pesas elada.
1: Kas sa neile siis ehitamise eest ei maksnud?
2: Maksin küll, aga sellest ei piisa materjalide ostmiseks.
1: Kuidas meie pesa jaoks materjali saime?
2: Ma varastasin.
1: Kellelt sa varastasid?
2: Nendelt samadelt töömeestelt.
1: Siis neil ju ikkagi oli materjali!
2: Oli jah, aga mina nad vaeseks tegingi.
1: Kas nad oma materjali ära ei tundnud?
2: Ei nad tundnud, ma värvisin selle üle.
1: Aga võibolla kulub värv maha?
2: Siis on nad juba surnud.
1: Kuidas sa nad ära tapad?
2: Ma ei hakkagi neid tapma, nad surevad külmetusse, sest
neil pole pesa.
1: Kas neil siis oli pesa, kui sa neilt varastasid?
2: Ma ei tea, praegu neil igatahes pole pesa, muidu nad
poleks tööle hakanud.
1: Miks nad siis materjali hoidsid, kui neil pesa ei olnud?
2: Võibolla neil oli vana pesa ära põlenud ja jõudsid endale
veel uue jaoks natuke materjali osta.
1: Aga kas meie pesa ei saa põlema minna?
2: Saab küll, aga siis põleme koos pesaga, mitte ei hakka
niimoodi põgenema.
1: Mina küll põgenen.
2: Ma ei luba.
1: Siis ma ei tulegi sinna pessa.
2: Kui sa ei tule, ma söön su ära.
1: Ma söön su ise ära.
2: Hea küll, ma olengi juba vana ja haige.
1: Aga mulle ei maitse.
2: Pane pipart ja soola peale.
1: Ma söön teine kord, mul on praegu kõht täis.
2: Sa saad peksa, kui sa ei tee ühtegi asja, mis sulle
öeldakse.
1: Hea küll, ma annan endale ise peksa.
2: Hea küll, lenda vastu seda puud.
1: Näita ette!
2: Vaata... oih, puu murdus ära.
1: Vähemalt keegi sai karistada.
2: Jah, nüüd on mu viha välja valatud.
ÄSSITAJA
Kanf Hunfter kõndis mööda tänavat töölt kodu poole. Talle
tuli vastu Kunk Kankur.
"Kuidas elu läheb?" küsis see.
"Kehvasti. Varsti ma suren vist ära," vastas
Hunfter.
"Kuidas nii?"
"Mind lubati töölt vallandada. Pensionieani on veel
palju aastaid jäänud ja töötu abiraha meie riigis teatavasti ei maksta. Jääb
üle nälga surra."
"Miks sind vallandada tahetakse?"
Hunfter vaatas ringi, ega keegi ei kuule, ja sosistas siis:
"Ma levitasin lendlehti, ja direktori asetäitja sattus
peale."
"Kas sind selle eest vangi ei panda?"
"Vanglad on ju kõik täis. Nii et arvatavasti
piirdutakse vallandamisega."
"Ükskord see vereimejate võim lõppeb," ütles
Kankur lohutuseks ja kiirustas edasi, et teda ei nähtaks vahele jäänud isikuga
juttu ajamas.
Hunfter läks koju ja sõi nii palju, kui ta sai selleks
korraks endale lubada. Kõht jäi tühjaks. Siis hakkas ta kirjutama järgmist
lendlehte:
"Inimesed! Meid valitsevad vereimejad. Vabrikud on
nende kätes, ja kes midagi valesti teeb, see vallandatakse töölt. Me peame
vastu hakkama kõik korraga, sest kõiki ei saa vallandada. Kukutame nad!"
Ta kirjutas seda kolm eksemplari, hiilis siis oma maja
postkastide juurde, ja lasi need neljast postkastist kolme sisse, väljaarvatud
enda omasse. Siis hakkas ta kartma, et võidakse küsida, et miks seda tema
postkasti pandud ei ole. Ta otsustas igaksjuhuks ühe eksemplari juurde teha. Et
see oleks täpselt samasugune, läks ta ühe naabri postkastist sinna lastud
lendlehte välja võtma, et selle pealt täpselt ümber kirjutada. Kui ta oli just
postkasti lahti teinud, astus ootamatult uksest sisse postkasti omanik Korno
Morvor. Hunfter tahtis kiiresti postkasti kinni tagasi panna, aga see ei tulnud
tal välja.
"Mida sa minu postkasti kallal teed?" küsis Morvor
kurja häälega.
"Oih, ma väga vabandan, ma ajasin enda omaga
segamini," ütles Hunfter.
"Vähemalt minu posti pole sa endale võtnud," ütles
Morvor. Ta võttis postkastist paberi, mida ta seal nägi, luges seda natuke ja
karjatas:
"Isver, jälle on need mässajad siia oma sedeleid
toppinud! Juba sajas kord. Kui ma nad kätte saaks, ma kisuks nad oma kätega
tükkideks."
"Mul oli ka," pomises Hunfter.
"Näita!"
"See kadus kuskile ära."
"Aga sa ei jõudnud ju veel oma postkasti
vaadatagi," tuli Morvorile meelde.
"Ma vaatasin enne, kui ma töölt tulin," pomises
Hunfter.
"Ja kuhu sa nüüd veel lähed?" imestas Morvor.
"Lähen natukeseks jalutama," mõtles Hunfter
kiiresti välja. Morvorile hakkas tunduma, et Hunfter on hulluks läinud, et ta
täna nii imelikult käitub, seepärast hakkas ta igaksjuhuks edasi minema.
"Tule õigel ajal tagasi, muidu jääd veel mõne mässaja
kätte," tuli tal veel meelde üle õla öelda.
"Ära muretse," ütles Hunfter, sest tal polnud
tegelikult mingit tahtmist jalutada. Ta avas korraks oma postkasti ja seejärel
väljus vastumeelselt. Parema meelega oleks ta lugenud kodus riigivastast
raamatut "Ükskord tuleb mäss", mille ta oli eelmisel päeval
töökaaslase Tonko Mongeri käest laenanud.
Jalutades tuli talle veel rohkem kui seni hirm peale. Mis
nüüd saab, kui Morvor saab teada tema töölt vallandamisest? Hunfteri enda
kirjutatud lendleht seletab ju ära selle põhjused. Morvor võib teda tõepoolest
tappa, sest ükskord ta tappis talle kingitud kassi eriti jõhkral moel -
kirvega. Kuidas saab üldse teostuda revolutsioon, kui igas majas elab mõni
selline inimene?
TSOORI-MOORI SÕDA
Tsoorimaa kuningas ütles ministrile:
"Me peame Moorimaa vastu sõda alustama."
"Miks?" küsis minister.
"Mulle kanti ette, et nad on endale uue hümni võtnud.
See on meile solvav. Seal on öeldud, et moorid on maailma kõige parem
rahvas."
"Aga meil on ju sisuliselt samasugune hümn. Miks keegi
siis meie vastu sõda pole alustanud?" küsis minister.
"Meie puhul on see tõde. Me olemegi maailma
parimad."
"Seda küll. Aga kas siis keegi ennast sellest solvatuna
ei tunne, et me selle välja ütleme?"
"Võibolla tunneb. Aga nad kindlasti arvestavad sellega,
et nad ei saa meist jagu."
"Meie maad on ju mõnes varasemas sõjas võidetud."
"Siis oli teine lugu. Nüüd olen ju kuningas mina."
"Hea küll. Millised saavad olema minu ülesanded?"
"Selle üle peab veel mõtlema. Ma igatahes kehtestan
diktatuuri ja ajan parlamendi laiali."
"Sa ise ju andsid põhiseaduse, mille järgi seda ei või
teha."
"Ega siis enda antud seadus ei saa kohustuslik
olla."
"Aga võibolla hakatakse selle peale mässama ja sõdimine
läheb raskeks."
"Selleks ma parlamendi laiali ajangi, et ta sõjaplaanide
vastu mässama ei saaks hakata."
"Paistab, et sul on õigus nagu alati. Mina olen rumalam
ja minu tööst ei ole kasu."
"Muidugi ei ole. Aga ma jätan su ministriks edasi, sest
ma olen hea südamega."
Parlament aetigi laiali ja sõda hakkas pihta. Tsoorimaa
kaotas ühe lahingu teise järel. Moori väed tungisid maale. Kuningas ise sõtta
ei läinud, vaid andis pealinnast käske. Ühel õhtul tuli tema juurde minister,
kes teatas:
"Parlament hakkas ikkagi mässama."
"Ei või olla. Parlamenti pole enam olemas," vastas
kuningas.
"Nad kogunesid omavoliliselt Tsaki linna kokku. Mind
kutsuti ka, aga ma ei läinud."
"Ma panen nad kõik vangi. Aga mida nad seal
arutavad?"
"Nad tahavad sind tagandada."
"Lollikari. Isegi läheb meil sõjas halvasti, ja nemad
proovivad veel tagandada mind, kes ma ainukesena sõtta pöörde suudan
tuua."
"Millal see pööre tuleb?"
"Saab näha. Kaua ei saa ma igatahes enam lasta asjadel
niimoodi areneda, muidu on varsti kogu riik läinud."
"Enne tuleks parlamendist jagu saada. Mis me nende
vastu teeme?"
"Ma kohe annan käsu, et minu teine ihukaitse polk
läheks neid kinni võtma. Ihukaitsjad on kõige ustavamad mehed."
Järgmisel päeval tuli minister tagasi ja teatas:
"Ihukaitse läks parlamendi poole üle. Parlament
otsustas sind tagandada ja vaenlaselt rahu paluda, lubades neile anda Kaame
provintsi."
Kuningal vajus suu ammuli, tal hakkasid käed värisema ja ta
oli mõnda aega vait. Lõpuks küsis ta vaikse häälega:
"Mis ma nüüd teen?"
"Mina ei tea. Sina oled targem, sa peaksid ise
teadma," ütles minister.
"Mina ka ei tea," ütles kuningas ja hakkas esimest
korda ministri nähes nutma. Minister vaatas põrandale ja kratsis kukalt. Äkki
löödi uks pärani. Sisse tuli kümme ihukaitsjat. Üks neist karjus:
"Olete arreteeritud!"
"Kuningat ei saa arreteerida!" hüüdis kuningas ja
haaras mõõga. Ihukaitsjad haarasid samuti mõõgad ja piirasid ta sisse. Kuningas
torkas ühele ihukaitsjale mõõgaga südamesse. Minister vaatas liikumatult pealt.
Ihukaitsjad ei tahtnud kuningat tappa, nad püüdsid tal mõõga käest lüia. Neid
tuli uksest veel juurde. Lõpuks võtsid osad neist kuningal seljatagant kätest
kinni ja sidusid ta kinni. Minister seoti ka kinni. Nüüd hakkas minister nutma
ja ütles läbi nutu:
"Võibolla oli mõnes asjas ikkagi minul õigus."
Kuningas kuulis ja ütles kurva häälega:
"Võibolla me polegi enam maailma parim rahvas."
Teda hakati kongi viima. Teepeal ütles ta:
"Laske mind lahti, ma annan käsu sõja
lõpetamiseks."
Ihukaitsjad jäid seisma. Üks neist küsis kahtlevalt:
"Ei tea kas õnnestubki enam sõda lõpetada?"
"Küll õnnestub. Ma annan neile Kaame provintsi,"
ütles kuningas.
"Mina olen nõus," ütles üks ihukaitsja.
"Mina ka," ütles teine.
Kolmas astus kuninga juurde ja sidus ta lahti. Kuningas
teadis, et kui ihukaitse on tema poolel, ei saa ka parlament tema vastu.
Kui ta oma tööruumi tagasi jõudis, ootas teda seal Moorimaa
saadik rahuettepanekuga. Saadik ei teadnud mässust midagi. Kuningas võttis
ettepaneku vastu ja ei pidanudki provintsi ära andma. Ainult pidi nõustuma
Moorimaa hümniga ja vabandust paluma. Moorimaal oli väga arg kuningas, kes oli
võitudest hoolimata kartnud, et ta selle sõja lõpuks kaotab.
REIS KUULE
Saapad tallasid ja tagusid kerjust. Kerjuse sisikonnas oli
mürk, kuid ta lootis kõik veel kindlasti kunagi välja oksendada. Trampija
võttis saapad jalast ja kinkis need kerjusele. Kerjus pani saapad jalga,
põletas oma vanad pastlad ära ja läks metsa elama. Kõigepealt elas ta puuõõnes.
Kerjamise lõpetas ta ära, sest metsas keegi rahaga ei käinud. Kerjamise asemel
korjas ta nüüd söögiks käbiseemneid ja tammetõrusid. Varsti ehitas ta endale
puu otsa pesa. Seal hakkasid tal linnud külas käima, kes tõid vihmausse ja
sitikaid.
Ühel öösel vaatas endine kerjus Kuud. Ta otsustas Kuu peale
elama lennata. Selleks hakkas ta hommikul raketti ehitama. Ta uuristas kivist
vajalikud osad valmis ja muretses kuskilt kütust. Linnud tahtsid temaga kaasa
lennata, aga tiivad ei kandnud. Nii kolis mees üksinda Kuule.
Ühel päeval tulid kuu teiselt küljelt kuusitikad. Nad
küsisid, kas mehel on luba Kuul viibimiseks. Mees ütles, et ei ole, sest ta ei
teadnudki, et selleks on luba vaja, ja pealegi ei oska ta kirjutada. Sitikad
ütlesid, et siis ei ole luba vajagi, ja läksid Kuu teisele küljele tagasi.
Järgmisel päeval tulid nad uuesti ja tõid ühe vanaaegse loa
kaasa, mis oli kirjutatud papüürusele. Mees ütles, et nüüd tahab ta kuningaks
saada, aga enne läheb Kuu tagumisele küljele kaasa. Seal küsis ta sitikatelt:
"Kas te teate, kuidas Maale tagasi saab?"
Kas sa tahad Maale tagasi?" küsisid sitikad vastu.
"Ei taha," vastas mees. "Aga ma tahan teada,
kuidas sinna saab."
"Ma praegu ei mäleta," ütles kõige vanem sitikas.
"Aga see on ühes raamatus kirjas. Raamat asub Kuu sisemuses. Vist
keskpunktis."
"Kummalt poolt kaevama hakata?" küsis mees.
"Hakka siit poolt," soovitas üks natuke noorem
sitikas. "Sest siin on labidas lähemal."
"Õige!" hüüdis mees ja hakkas kohe kaevama.
Järgmisel päeval oli auk nii sügav, et teda enam ei paistnud, ja sitikad
hakkasid talle mulda peale viskama. Aga neil läks see aeglaselt. Õhtul ronis
mees uuesti august välja ja ütles:
"Ärge visake! Mul on isegi raske nii sügavalt mulda
välja kanda." Siis läksid sitikad talle appi ja moodustasid keti. Viiendal
päeval oli raamat käes. Mees tuli august välja ja küsis:
"Mis keeles see on?" Mõned sitikad olid sel ajal
alles poolel teel august välja. "Ei tea," vastasid mõned sitikad
kooris, ja üks neist jätkas:
"Kõige vanem sitikas kindlasti teab. Küsi õige
temalt."
"Kus ta praegu on?" küsis mees.
"Ta on praegu surnud," vastas sitikate arst.
"Aga homme äratan ma ta jälle ellu."
"Miks sa seda täna ei tee?" küsis mees.
"Täna on puhkepäev," vastas sitikate arst.
"Võid teistelt sitikatelt küsida, kui sa muidu ei usu."
"Usun küll," vastas mees. "Aga homme mõtlesin
ma ise puhata."
"Tule siis ülehomme," soovitas keegi. Nii mees
tegigi, kuigi ta alguses midagi kindlat ei lubanud.
"See on ühes vanaaegses keeles," ütles kõige vanem
sitikas talle soovitatud ajal. "Ma võin selle sulle selgeks õpetada."
"Mis sõna see kõige esimene on?" küsis mees.
"Esimene sõna hääldatakse urku," ütles kõige vanem
sitikas. "See tähendab õpik. Teine sõna on urkumurku, see tähendab
õppimise jaoks. Kolmas sõna on balulku, see tähendab kuidas alla saada."
Samal ajal oksendas mees lõpuks ammu kerjamise ajal sisse söödud mürgi lõpuks
sisikonnast välja, ja viimane sitikas pistis alles nüüd nina august välja. See
oli kõige noorem sitikas.
"Nüüd võib augu kinni ajada," ütles mees.
"Ah, las ta jääb praegu lahti," vastas kõige vanem
sitikas. "Kui sa selle keele selgeks oled õppinud, võib raamatu tagasi
viia."
"Mis siia sisse on kirjutatud?" küsis mees.
"Esimene sõna sees on balulkumurku - see tähendab alla saamise jaoks.
Järgmine juppadi tähendab peab kindlasti, kukumurku tähendab kõhtu saamise
jaoks, sultu tähendab hammaste või londiga, supukusultu tähendab rohtu
sööma."
"Aga teil ei kasva siin ju rohtu!"
"Vanasti, kui see raamat kirjutati, veel kasvas. Ja
meil on mõned seemned järel, millega uue saab külvata."
"Jätke need praegu tagavaraks. Ma enne Maa peale
tagasiminekut olen kümme aastat kuningas," ütles mees.
"Aga sa pole ju veel kuningaks hakanudki," vastas
kõige vanem sitikas.
"Ma hakkan homme selleks harjutama," ütles mees.
Ta harjutas seitse aastat, oli kümme aastat kuningas ja läks aastaga Maa peale
tagasi. Seal otsustas ta uuesti kerjuseks hakata, et teistele ka paremaid
ameteid jätkuks. Pealegi pidas ta kerjamist huvitavaks. Aga samal ajal viisid
sitikad ise raamatu tagasi ja ajasid augu uuesti kinni. Neil ei läinud seda
raamatut vaja.
VESTLUS
Ärge mind sööge, mu liha on mürgine. On teie endi huvides
mind mitte süia. Hoidke mind parem vaenlaste jaoks. Kes mind söömata jätab, on
minu sõber, ja minu sõbra vaenlane on natuke ka minu vaenlane, eriti kui ta
mind sööb. Ärge mind esialgu talle söögiks pakkuge. Mu mass on alles väike ja
ma pole rasvane, mistõttu mu maitse pole kuigi hea ja vaenlane võib mu söömise
pooleli jätta ning ta ei saa piisavat mürgikogust kätte, et see teda tapaks. Ma
ise imesin oma pöialt ja närisin küüsi, ma tean, kui halb maitse mul on. Mulle
see mürk midagi ei tee, sest ma olen sellega kohanenud. Ma ei räägi
sellepärast, et ma elada tahan, sest ma tean, et see jätab teid ükskõikseks või
isegi ärritab. Aga mina olen kaastundlik inimene ja mul oleks kahju, kui te ära
sureksite või oma vaenlasest lahti ei saaks. Aga kui teil on isu mind tappa,
siis mängime näiteks malet, sest seal saate te mu mängult ära tappa. Muidugi
võib juhtuda, et hoopis mina mängu võidan, aga kuna ma kaastundlik inimene
olen, siis oleks mul kahju, kui teie kaotaksite, seepärast ma mängus väga ei
pingutaks. Kõige rohkem meeldiks mulle, kui mäng viiki läheks. See küll
vähendaks mu ellujäämislootusi võrreldes sellega, kui ma kaotaksin, aga kuna ma
olen juba sellega leppinud, et ükskord ma nagunii suren, mängude kaotamisega ma
aga veel leppinud ei ole, siis ei teeks ma meelega nõrku käike.
Või meeldib teile rohkem mängida kabet? See ei ole nii hea
võimalus, sest kui males sümboliseerib mind minu kuningas, kelle te saate
tappa, siis kabes sellist nuppu ei ole ja te võite alles viimase nupu löömise
järel kindel olla, et te mu mängult tapnud olete. Kabes pealegi on löömine
kohustuslik, ja seetõttu kui mul siiski peaks tekkima tahtmine meelega nõrku
käike teha, ei saaks ma seda teha, kui on mõni hea löömine olemas. Järgmise
käiguga võib tahtmine kaotada juba üle läinud olla, eriti kui ma tänu löömisele
vere maitse suhu saan. Verega on siin muidugi tegemist ainult piltlikus mõttes.
See tähendab, et kui te mängult minu verd joote, ei satu veel sellepärast minu
mürgist pärisverd teie kõhtu. Või äkki te eelistate mõnd füüsilisemat mängu?
See ei ole kõige parem mõte, sest kui te males hammustaksite vihaga mõnd minu
nuppu, siis kullimäng ei käi nuppude vahendusel, te võite seal hajameelsusest
hammustada näiteks tükikese minu kõrvast ja sellest tugeva kõhuvalu saada ja
oksendama hakata.
Ah te ütlete, et te ei tahagi mind tappa? Ausalt öeldes see
rõõmustab mind, kuigi mis see teid ikka huvitab. Aga miks te siis enne niimoodi
lõrisesite? Ah te tahate lihtsalt näljasurma ära hoida? Aga nagu ma juba
seletasin, minu söömine toob kaasa veelgi kiirema surma. Sööge siis juba ise
vaenlasi. Ma ei tea küll, kas nad mürgised on, aga kuna selliseid andmeid ei
ole, siis on vähemalt suurem tõenäosus ellu jääda. Mina imen edasi pöialt ja
närin küüsi ja katsun sellest ära elada. Kui te mind vaenlasele ei sööda, siis
pole mind nuumata vajagi. Minuga vaenlase söötmine vaenlast ei nuumaks, sest ta
sureks enne kui talle rasva juurde tuleks. Muidugi kui vaenlases on sama mürk
mis minus, siis tema minuga söötmine polekski teda tapnud, aga see juurde
tulnud kaal poleks teile midagi andnud, oleks ainult mürgi kogust suurendanud.
Võibolla on aga vaenlase lihas mingi teine mürk, siis oleks talle minu söötmine
teda tapnud ja teie omakorda oleksite tema söömisest surnud, nii et
lõpptulemusena oleksid kõik surnud. Oma varasema jutuga ei püüdnud ma seda
saavutada, ma lihtsalt ei arvanud, et te ise vaenlast sööma hakkaksite. See ei
tulnud mulle ka esialgu pähe, et vaenlane juba enne minu söömist mürgine võib
olla. Ma pole teda kunagi maitsnud, ja kui ta oleks minuga ühte mürki, poleks
ma tema mürgisusest ka maitstes aru saanud.