Kodulehekülje luuletusi
1. AVALUULETUSED
*
Kui ma olen paha laps
lööb mu maha äike
selle vastu ma ei saa
sest et olen väike
Aga kui ma olen hea
paistab mulle päike
valgustab ta lahkesti
kõiki minu käike
Kes on mu kapsa põllul käind
ja suuri kapsapäid seal näind,
see peaks teadma kes ma olen –
kel kapsaid süia isu pole.
*
Me vahel sajab lumi
ja siin kus taevasina
teeb lume valgeks päike
see päike olen mina
Te palvetage ikka
et ma ei kustuks ära
ja igavesti kestaks
mu vari ja mu sära
Ootame nüüd sündimist
et alustada kõndimist
kes kõnnib oma jalgadel
maha see ei salga end
enne sellest tüdimist
Ootame mil koolitund
on meie elu põhisund
kui pähe jäänd kõik õpikud
ja muudki trikid õpitud
siis alles vaim on karastund
Ootame mil teha tööd
palehigis päevad ööd
kui oluline võitlussalk
kel taskusse ka jookseb palk
kuid palga suurus – see on nöök
Ootame nüüd juubelit
et lahti teha pudelit
pudelite siltidel
neil värvilistel piltidel
võib näha elu mudelit
Ootame nüüd vanadust
et läbi teha rabandust
kui rohkelt haigusi sa põed
siis hoolitsevad arstid õed
kes läbi ei näe kavalust
Ootame nüüd matuseid
et pea peal saada katuseid
see ikka maha maetud on
kel selleks leidub ülikond
kuid mitte kõiki patuseid
Üks, kaks, kolm, neli,
viis, kuus, seitse, kaheksa,
üheksa, kümme...
2. NELIKVÄRSID
TIMUKAS JA DETEKTIIV
Timukas küll sõrmejälgi
varjab oma kinnastes,
siiski varbaid ta ei jälgi
ohvrit võlla vinnates.
KUNINGAS JOOSEP
Kuningas Joosep lehvitab kätt.
Rahvas vaatab. On rahva seas pätt.
Kuningas märkab nurjatut meest,
röögatab valjult: "Pätt, hoia eest!"
LUULE
Üks vaikija avas kord huule,
et suust pääseks välja tal luule.
Kuid luule – see oli nali,
ta üldiselt sõnu ei vali.
MUNDRIAU
Algul ordenit ta vääris,
mundriau siis ära määris,
laeva karidele tüüris,
seal siis veega mundrit küüris.
RISTI-RÄSTI
Risti-rästi riimid käivad,
sirge sikksakk jookseb pääl,
miski rästikuna näivad:
samas ümar rõngas sääl.
RADA ROOMA
Rada Rooma vahib rumal,
keda jooma jahib humal.
Seda looma nuhib Jumal,
see ta looja juhib jama.
KOGU MOOS
Nüüd öelda võime kogu moos,
sest nõnda suur on üledoos.
See arst, kes süüdi on ses loos,
võiks veidi maha võtta hoos.
MURIST
Muld matab meie Murikest,
on Muri mulla all,
et enam ta ei uriseks,
et suu ei hauguks tal.
ÕHTU
Ei tonte ole karta meil, sest kardinad on ees,
ja hubane on õhtutund meil toakese sees.
Vaid voodi alt võib sirutumas karta musta kätt.
Sealt mööda lähen ringiga, et kätte ei saaks pätt.
KUUSK
Jäi vakka metsamehe suu,
kui pähe langes kuusepuu.
Ta kuuskedele oli truu,
kuid kuusk on täielik umbluu.
KURG
Maantee ääres posti otsas kriiskas kure rind:
"Olen nõnda kõrgel ma, et sa ei pure mind!"
Tulistasin tema pihta, hüüdsin: "Sure, lind!"
Sellest saati enam rõhund pole mure mind.
MURETAINAS
Murelikud mudilased muretainast sõid.
Vihast vahul vanemad selle eest neid lõid.
Mudilaste mure leidis seega kinnitust.
Vanemad ei paistnud tundvat üldse piinlikkust.
ÕNN
Miks on su nägu jälle nõnda pundunud?
Kas miskit kahtlast sulle ei peeglis tundunud?
Kuid rõõmusta, sest siia on uudis kandunud,
et päästev valge laev on lõpuks randunud!
PURI JA SURIMURI
Merelt paistab üksik puri.
Paadis sõidab onu kuri.
Ära purje liialt uuri,
muidu süütab mees me kuuri!
KURAT JA MURAKAD
Tädikene kevadtalvel müüs kesk linna pirukaid.
Päike hakkas soojendama. Pähe kukkus purikaid.
Õnnetuse korraldada sai küll vana kurat vaid.
Raske leinaaeg on taband perekonda Murakaid.
ÕNNETUS
Lõpuks mere äärde jõudsid piinatud.
Nad oleks lendu tõusnud, kuid olid tiivatud.
Nüüd irvitasid näkku neile riivatud:
valge laeva ankur on juba hiivatud.
HÄBI JA NUHTLUS
Häbenege, häbenege, irvitavad suud!
Jumal naeru teilt ei oodand, Jumal ootas muud.
Kuna te ei ole talland taevaviivaid teid,
Jumal hakkab rakendama nuhtlemisideid.
VÄIKE LÕVI
Olen küll ise ma pisiklik isik,
kuid siiski mul on ka isiklik pisik,
seepärast käimas on lõputa ravi,
haigused aga ei raputa lõvi.
JUKU KUKKUMINE
"Vaata ette koolitee peal, põõsas on ehk
varitsus!"
kõlas igal koolipäeval vanemate manitsus.
Jukul oli igaksjuhuks ka revolver ranitsas,
kuni üks päev pauk läks lahti, Jukut selga tulistas.
KUTSE
Me eluviis on tubane,
kuid tuba pole hubane.
Nüüd tiisikuses juba me,
kuid külla tulla lubame.
PLANEEDILE
Sul laulan hümni, mu planeet,
sa oled ilus kui tapeet,
kuid varsti sinust saab pasteet,
sa asteroidide magneet!
TOAD JA BOAD
Hommikust õhtuni täis on meid toad
ja köökki, kus maitsvad ja rasvased road.
Täna on rasva kõrvale oad.
Väljas on vastik, sest seal on ju boad.
JAAPAN
Kõrge Jaapani kalju peal maja,
ja laine uuristab alt.
Igal hommikul Jaapani rannal
laibad kukkunud ülevalt.
TÄNA
Uusi seadusi anti,
millest irvitab kurjus.
Täna algab ka sõda.
Täna on kuningas purjus.
KONNAKE
Lirts ja lörts teeb vastik löga,
konnake ei karda aga.
Hüppab julgelt sulps ja sulps,
sulps ja sulps ja sulps ja sulps.
KUTSUKE
Kuhu sa kiirustad, sinine kutsuke?
Oota veel natuke, tulen sul järele!
Panen kummikud jalga ma veel.
Ootama pead, sest mul hea pole meel.
SITIKAS
Mu talla all on sitikas,
see igavene tatikas.
Kui teda poleks olnud teel,
siis kõnniksin ma praegu veel.
PÕÕSASTIK
Mu ees on tihe põõsastik,
kus elada võiks päkapikk,
kui poleks siin seda kõva häält,
mis meelde jääb siit kõigepäält.
SISYPHOS
Aastatuhandeid ma olen veeretanud kivi.
Seda teha oskan juba kõigist paremini.
Loodan väga, et see töö mul kunagi ei lõppe,
muidu ootamas on mind veel raske ümberõpe!
VABANDUS
Palun andestust, palun andestust,
kuigi ei tunne kahetsust!
Kes andeks annab mulle kõik,
seda ikka peksta võib.
KÕNE
Hästi keeruliselt räägin,
keeruliselt haugun, määgin.
Näete, te ei saa must aru,
nõnda suur on minu aru!
VEREPUDEL
Tilgatumaks, tilgatumaks verepudel joodi.
Päid oli varem raiutud, kuid pärast ainult poodi,
viimne tilk sest kustutanud oli vereisu.
Sooni ilma põhjuseta lahti me ei kisu.
LAMMAS
"Mää!" on meie lammas öelnud,
nõnda kõlab lambakeel.
Olen selle üle mõelnud,
aru saand ei ole veel.
TIMUKALE
Nüüd paku peale panen pea.
Timukas, sa vist ei tea,
mu hing on tegelikult hea.
Vaid kohtus iial mul ei vea.
SÜNNIPÄEVAKS
Nüüd kingime sulle lilli.
Küll oled sa elanud kaua!
Kui sured, ära löö pilli –
küll meie ka kaevame haua.
PALVE
Issand, aita maha lüia,
kes mul tahab hinge süia.
Üksinda ei saa tast jagu.
Sina oled võimsam nagu.
3. TÕLKED
THE WORLD ORDER
Above you is the sun
And this sun am I.
The sun makes white the snow.
Here is so blue the sky.
You should pray for me,
That I would never die,
So could forever last
My shadow and my shine.
MAAILMAKORD
Me vahel sajab lumi,
ja siin, kus taevasina,
teeb lume valgeks päike,
see päike olen mina.
Te palvetage ikka,
et ma ei kustuks ära
ja igavesti kestaks
mu vari ja mu sära.
THE SUN AND THE THUNDER
If I am a good child,
The sun for me will shine.
But if I am a bad child,
Of the thunder shall I die.
The sun would shine so brightly,
Wherever I would go.
The thunder would kill lightly
Because I'm small, I know.
ÄIKE JA PÄIKE
Kui ma olen paha laps,
lööb mu maha äike.
Selle vastu ma ei saa,
sest et olen väike.
Aga kui ma olen hea,
paistab mulle päike.
Valgustab ta lahkesti
kõiki minu käike.
THE PRESIDENT
My heart is ill, my memory bad.
Tell me my name, I would be glad!
Have I been ill already long?
Where is my button of atomic bombs?
Although mine must be the power supreme,
My bodyguard said, that in bed I must dream,
When from my glass drank a crazy king
And the king with an ace I tried to kill.
PRESIDENT
Süda on haige ja mälu on kehv.
Kas keegi teist mulle meenutaks ehk,
mitmes oligi nüüd minu invagrupp,
kus jäid minu kohver ja aatominupp?
Kuigi minule kuulus ju kõrgeim võim,
ihukaitse vägisi voodisse tõi,
kui üks kuningas minu pitsist jõi,
ja kuninga ässaga maha lõin.
IN THE BEACH
We saw a priest in the beach,
And our ears his cries did reach:
"I'm afraid I laugh, oh my God,
The people here are naked all!"
God replied in a loud voice:
"Don't be afraid, it's your choice.
Think of hunger and of pains,
And look what of your laugh remains."
The priest then cried: "Oh my God,
Then they'll treat me like a dog!
To the fire goes my head,
They don't throw water, I'm afraid."
"Do no more shout!" then God said.
"You can do without your head.
You should now fulfil my plans
And for that you don't need your fans."
The priest then sighed: "As I see,
My God does always think for me.
He never answers me a why,
I must obey, until I die."
SUPELRANNAS
Supelrannas nähti pappi,
hüüdis: "Tule taevas appi!
Kui näen rahvast nõnda paljast,
kuidas hoiduma pean naljast?"
Taevas küsis: "Mis siin karta?
Häda alati on kurta.
Mõtle haigustest ja näljast,
seest näe asju, mitte väljast!"
Vastas papp siis: "Järgin plaani,
tõrjutakse mind kui kaani,
kuigi pistan pea ma tulle,
vett ei visatagi mulle!"
Kostis taevas: "Ära ulu!
Põledki ehk nagu kulu,
ülesande täidad hästi,
teed vaid seda, mis sul kästi."
Ohkas papp siis: "Nagu ikka,
põhjendust ei ole pikka,
minu eest küll mõtleb taevas,
mina siiski elan vaevas."
IN THE MARKET
In the market was a priest,
And our ears his cries did reach:
"What a stupidness one meets –
Pepper with the name of sweets!"
God him asked: "What's the matter?
I have things to do some fatter.
Wait a little bit, my friend –
On the doomsday it will end."
The priest said then: "It takes time.
Under heaven there's a mine.
What to do if it explodes,
Pious souls have nowhere homes?"
God replied: "You are mistaken.
Nothing has my heaven shaken.
You have in the Bible read –
That's all correct, what I have said."
The priest then sighed: "Such a speech!
For me my time will quickly reach.
What I can do, is only crying,
Before I finish, I'll be dying."
TURUPLATSIL
Turuplatsil nähti pappi,
hüüdis: "Tule taevas appi!
Hoia seda aru nappi –
suhkru pähe müüvad sappi!"
Taevas küsis: "Mis on lahti?
Vahtida mul pole mahti.
Jälgi ajaküünla tahti,
viimsel päeval saad sest lahti!"
Papp siis vastas: "Võtab aega,
taeva tugi saetud saega.
Kust siis alla tulla vaega?
Küll on raske taevalaega!"
Taevas kostis: "Lähed rappa.
Meenutuseks Piiblit lappa –
ajast ette saag ei kappa,
poole peale jääb ta sappa!"
Papp siis ohkas: "Seda juttu!
Minu jaoks aeg kulub ruttu.
Ei saa lõpetada nuttu,
juba kadunud ma uttu."
IN THE MINING
In the mine a priest we spied,
Shouted to his God on high:
"I've been forced into a sideboard,
Take me in the heaven up, God."
God replied: "Respect the banner,
Which treats you in such a manner,
Then you will learn, how your state
From the mine can money make."
The priest shouted: "I am poor!
My state will earn, that is sure,
But I'll never go home alive,
I will learn, but then comes time."
God him asked: "What's the matter?
In your home it is no better.
Do you think, you'll be protected
By the rich who gold collected?"
The priest then sighed: "All the time
I am in a kind of mine.
The state with slavery me treats,
God me never kindly greets.
KAEVANDUSES
Kaevanduses nähti pappi,
hüüdis: "Tule taevas appi!
Sunniti mind siia kappi
patuelu ilma lappi."
Taevas vastas: "Austa tappi,
mis sind viis ja riigivappi!
Kogud teadmist ajumappi,
kuidas riik seal kogub pappi."
Papp siis kostis: "Kae mind mulda!
Siit ju riik vaid kogub kulda.
Ega elusalt siit tulda.
Targenen, kuid jäängi talda."
Küsis taevas: "Mis seal laita?
Väljatulek sind ei aita –
ega väljaski sind paita
see, kes vara kogub aita."
Ohkas papp siis: "Muudkui jända,
ahelates ringi rända!
Riik mind pruugib nagu mända,
liputaks siis taevas hända!"
AT THE HELL-DOOR
At the hell-door was a priest,
And our ears his cries did reach:
"Forgive me, God, I implore,
I've broken in at a store."
God replied: "Oh, shout no more!
What did you steal then from the store?
What you have done, is your own fault,
Instead of sugar eat now salt."
The priest now said: "That Satan was
Who put me on his evil horse.
If you don't help me once again,
The heaven too a hell is then."
God replied: "That's not true.
An evil seed brought evil fruit.
What you are saying, is late to say.
In the hell now burn you may."
The priest then sighed: "Oh my head!
Those can't live again, who are dead.
If I were a Buddhist, it might be then,
I won't repeat my sins again."
PÕRGU UKSEL
Põrgu uksel nähti pappi,
hüüdis: "Tule taevas appi!
Olen teinud ränka pattu –
murdsin sisse hulgilattu."
Taevas vastas: "Ära hõika!
Oled teo sa teinud võika.
Enne veel kui muld sind mattis,
kes su silmad kaega kattis?"
Papp siis vastas: "Kuri Saatan.
Nüüd kuid jälle risti vaatan.
Kui ei päästeta mu hinge,
taevariik saab sisepinge."
Taevas kostis: "Juba hilja!
Kuri külv tõi kurja vilja.
Ise hüppasid sa hätta,
süüdlaseks võiks ennast jätta!"
Papp siis ohkas: "Oh mu taipu!
Ümber sündida võiks laipu!
Teine usk tooks jälle sündi,
otsast alustaksin kündi."
A PROPHET
Again a prophet is tired,
His eyes look so tired, too.
The prophet was never a liar,
But no one believed that was true.
The noisy crowd he was warning.
They threw at him dirt and stones.
When he started, it was morning.
When finished? Nobody knows.
He preached in the noisy market
But soon the listeners had gone.
Just listened when he was starting,
Later sold and bargained on.
Happened the fortold disaster,
Their gratitude he didn't earn.
They forgot him even faster –
From him they nothing had learned.
And now is tired the prophet,
His eyes look so tired, too.
He never expected profit,
Although all his words were true.
PROHVET
On jälle väsind üks prohvet,
kel pilkki on kustunud.
Ta hoiatas rahvast rohkelt,
kuid rahvas ei uskunud.
Ta vastu tõsteti kisa
ja visati sittagi;
kui hing tal oli veel visa,
ta kuulutas ikkagi.
Seal keset laatade kära
ta õpetas sedasi.
Kõik pöörasid temast ära,
ja kauplesid edasi.
Kui sõnad läksid tal täide,
siis seda ei märgatud,
sest tema vastava väite
ju peale ei ärgatud.
Nüüd väsind ära on prohvet,
ta pilkki on kustunud.
Et kasu oleks tast rohkelt,
ta polegi uskunud.
*
The teacher knows, but I don't know
What is the sun and what is snow –
Who's who in history.
Oh my poor memory!
*
Dotsent teab, kuid ma ei tea,
mis on halb ja mis on hea,
kes on kes ajaloos.
Miks ei püsi mälu koos?
*
I am short, but must be tall,
I know my Reich is yet too small.
Soon my tanks will cross the Rhine
And after that the world is mine.
*
Ma olen väike, pean olema pikk,
on liialt väike veel ka minu riik.
Nüüd üle Reini lähvad mu väed,
ja peale seda on maailm minu käes.
*
What a shame, what a shame –
From the sky is coming rain.
That can't understand my brain.
The rain is wet wet, we have no drain.
*
Milline häbi, milline häbi –
vihma sajab pilvedest läbi!
Sellest aru ei saa minu aju.
Vihm on märg ja mulda ei vaju.
GOD
When our God the world created,
He may have future beings hated.
We've got no food now, we are hungry,
Bacters starve us, they are angry,
Stupid children books are reading,
Alcoholics states are leading,
Crazy men are round the corner,
Works a killing-machine drawer,
Sick men – they are poison drinking,
On the sea a ship is sinking.
When our God the world created,
Satan helped, not God he hated.
JUMAL
Jumal see kes savi voolis
vaevalt tulevikust hoolis.
Nüüd on otsas toidupoolis,
bakter paljunemas soolis,
lollid lapsed käivad koolis,
joodik jõurab autoroolis,
hullumeelne hulgub hoovis,
valmib uue relva joonis,
haige huuled mürgimoolis,
surnu lehkab tugitoolis.
Siis kui Jumal savi voolis
Saatan juba saaki noolis.
4. EESTINDUSED
Rudyard Kipling
KETSEMANI AED
1914–18
Kus oli Ketsemani aed,
Pikardias on see,
seal rahvas vaatas kogu aeg,
kui marssisime me.
Me marssisime pikas reas,
siis tuli puhkeaeg.
Veel gaasimaske polnud peas,
kus Ketsemani aed.
Kus oli Ketsemani aed
siis töötas kena neid.
Ma palvetasin kogu aeg,
kui teenindas ta meid.
Me seersant istus toolil seal
ja teised muru peal,
ja kogu aeg, mis olin seal,
mul palved huulte peal.
Ei karikas must mööda läind,
kui kätte jõudis aeg.
Nüüd olen mina gaasi näind.
Oh Ketsemani aed!
Rudyard Kipling
GETHSEMANE
1914–18
The Garden called Gethsemane
In Picardy it was,
And there the people came to see
The English soldiers pass.
We used to pass – we used to pass
Or halt, as it might be,
And ship our masks in case of gas
Beyond Gethsemane.
The Garden called Gethsemane,
It held a pretty lass,
But all the time she talked to me
I prayed my cup might pass.
The officer sat on the chair,
The men lay on the grass,
And all the time we halted there
I prayed my cup might pass.
It didn't pass – it didn't pass –
It didn't pass from me.
I drank it when we met the gas
Beyond Getshemane!
Rudyard Kipling
KIRJUTUSVIHIKU JUMALAD
KIRJUTUSVIHIKU JUMALAD
1919
Kui läbin kõik ümbersünnid igas rassis ja ajas,
teen viisakaid kummardusi ma jumalail kaupmeeste majas.
Harraste sõrmede vahelt paistab nende langus ja tõus,
ja kirjutusvihiku jumalad, näen, nendest kauem on jõus.
Puu otsas veel elasime, kui meile nad näitama tulid,
et kindlasti märjaks teeb vesi ja kindlasti põletab tuli,
kuid meie meelest neil puudus ülevus, haare ja silm –
jäid ahve nad õpetama, läks edasi inimlik ilm.
Meil minek kuis süda soovis. Nemad sammu ei muutnud eal –
ei tulnud nad pilvest, ei tuulest kui jumalad turgude peal;
kuid alati jõudsid nad järgi, ja nüüd siis ütleksid nad,
et üks hõim sai pühitud jää pealt, tuled Roomas on kustunud
ka.
Lootuses maailma muuta ei hoolind me neist, vaid muust.
Nad ei öelnud, et Kuu on stilton, et see üldse on juust.
Nad ei öelnud, et soovid on ratsud ja seda, et seal on tiib.
Me kummardasime seda, kes ütles, et asjad on nii.
Kui kambrium tekkimas oli, ta lubas meil igavest rahu,
öeldes, kui anname relvad, siis sõjad ilma ei mahu.
Kui tegime nii, ta meid reetis ja vaenlaselegi müüs,
vihu jumalad ütlesid: "Uue kuradi sõprus on süü."
Ja järgnenud devoni ajal meil lubati elu täit maist
(see on kui armastad naabrit ja lõpuks veel ka tema naist),
kuni naistel enam polnd lapsi ja meestel arugi peas,
ja vihu jumalad ütlesid: "Surm võidab patuste
seas."
Meil karboniajastul öeldi, et jõukaks saab pea iga mees,
röövides valitud Peetrust ühise Pauluse ees;
kuid kuigi palju sai raha, suur kaubapuudusest mure,
ja vihu jumalad ütlesid: "Kui sa ei tööta, siis
sure!"
Siis turu jumalad läksid, nende libekeel võlurid ka,
alandus viletsa süda, ja tõde sai uskuma maa,
et kõik pole kuld, mis hiilgab; et kaks pluss kaks on neli;
vihu jumalad longates tulid, öeldes taas, et see pole nali.
.......
Kuis aegade alguses oli, sedasama meil tulevik toob –
on kindlaid asju vaid neli inimarengu ajaloos:
et koer naaseb okse juurde, et emis taas leiab pori,
et rumala sidemes sõrm läheb tagasi tulle kui ori;
ja kui see teoks on saanud ja oleme maailma sees,
kus sünni pealt makstakse raha, ei maksma pea pattude eest,
nii kindlalt kui märjaks teeb vesi, nii kindlalt kui põletab
tuli,
nii kindel, et peagi saab öelda: vihu jumalad tagasi tulid!
Rudyard Kipling
THE GODS OF THE COPYBOOK HEADINGS
1919
As I pass through my incarnations in every age and race,
I make my proper prostrations to the Gods of the
Market-Place.
Peering through reverent fingers I watch them flourish and
fall,
And the Gods of the Copybook Headings, I notice, outlast
them all.
We were living in trees when they met us. They showed us
each in turn
That Water would certainly wet us, as Fire would certainly
burn:
But we found them lacking in Uplift, Vision and Breadth of
Mind,
So we left them to teach the Gorillas while we followed the
March of Mankind.
We moved as the Spirit listed. They never altered their
pace,
Being neither cloud nor wind-borne like the Gods of the
Market-Place;
But they always caught up with our progress, and presently word
would come
That a tribe had been wiped off its icefield, or the lights
had gone out in Rome.
With the Hopes that our World is built on they were utterly
out of touch,
They denied that the Moon was Stilton; they denied she was
even Dutch.
They denied that Wishes were Horses; they denied that a Pig
had Wings.
So we worshipped the Gods of the Market Who promised these
beautiful things.
When the Cambrian measures were forming, They promised
perpetual peace.
They swore, if we gave them our weapons, that the wars of
the tribes would cease.
But when we disarmed They sold us and delivered us bound to
our foe,
And the Gods of the Copybook Headings said: 'Stick to the
Devil you know.'
On the first Feminian Sandstones we were promised the Fuller
Life
(Which started by loving our neighbour and ended by loving
his wife)
Till our women had no more children and the men lost reason
and faith,
And the Gods of the Copybook Headings said: 'The Wages of
Sin is Death.'
In the Carboniferous Epoch we were promised abundance for
all,
By robbing selected Peter to pay for collective Paul;
But, though we had plenty of money, there was nothing our
money could buy,
And the Gods of the Copybook Headings said 'If you don't
work you die.'
Then the Gods of the Market tumbled, and their smooth
tongued wizards withdrew,
And the hearts of the meanest were humbled and began to
believe it was true
That All is not Gold that Glitters, and Two and Two makes
Four –
And the Gods of the Copybook Headings limped up to explain
it once more.
.......
As it will be in the future, it was at the birth of Man –
There are only four things certain since Social Progress
began:
That the Dog returns to his Vomit and the Sow returns to the
Mire,
And the burnt Fool's bandaged finger goes wabbling back to
the Fire;
And that after this is accomplished, and the brave new world begins
When all men are paid for existing and no man must pay for
his sins,
As surely as Water will wet us, as surely as Fire will burn,
The Gods of the Copybook Headings with terror and slaughter
return!
5. EUROLAULUD
KILPLASTE KULTUUR
Kord muinasaja eestlased end lasid panna puuri,
sest omandada tahtsid nad kõik kilplaste kultuuri.
Kuid nüüd on juhtund õnnetus ja roostes puur läind lahti,
ja peavad vaesed kodutud kõik uue puuri jahti.
Näe, külvamas on kilplased seal põllu peale soola,
sest kui nad vilja külvavad, siis raha neil ei voola.
Näe, põletavad kilplased puust tehtud varre harjal,
sest puu ju kannab porgandeid ja need ei maitse karjal.
Näe, mõõtnud on siin kilplased üht vana juudi nina.
Vist nina liiga kõver sai, et näolt ta niitis tina.
Näe vaata, kuidas kilplased seal mõõdavad banaani!
Kas ei peaks me rutem hüppama ka nende ühissaani?
Jah, sukeldume kiiresti nüüd nende konnatiiki,
sest jääda ei või ainsatki ju liiduvaba riiki!
Jah, hüppame nüüd kiiresti kõik Kilpla-liini rongi!
Oh et kõik pirrud kustuksid ja Kalev pandaks kongi!
EURO
Nõus kuradile maha
müüma olen hinge,
et mu taskuid läbiks vaid
euroraha ringe.
Oh euro, meie ema,
kes sa nüüd toidad meid,
sa aita kukutada
meil jeene, dollareid!
Su peal on kaardil näha
su kuningriigi piir,
mis rahvaid soojendama
saab sinu päiksekiir.
Nii türklased kui baskid
on puudutanud sind,
ja nende sõrmejäljed
kõik tervitavad mind.
Nii ilus näed sa välja
nii tagant kui ka eest!
Nüüd heidan vana kõntsa
ma rahakoti seest.
Ka valeraha tootma
te õpetage mind,
sest suurem vanast rahast
on ühe euro hind!
KAKS LIPPU
Siis kui levib sarsiviirus
või kui ründab gripp
hädast päästa saab meid ainult
eurotähelipp
Rahvuslipul puudub raha
puudub arstiroht
varsti näitame tal kätte
kus on tema koht
Eurolipu tähesära
imetleb me silm
selle pind on täpselt nagu
pilvevaba ilm
Rahvuslipp ei ole ilus
puudub sel ka rist
selle tornitipust ise
alla kisun vist
Tähelipp on Euromaal küll
sagedane leid
oma kätega veel siiski
juurde õmblen neid
Rahvuslipust peagi näeme
kas ta võtab tuld
tema mahamaetud tuhal
raske olgu muld
6. VANGVÄRSID
Moto:
Vabavärss on sõit palgijupil,
vangvärss galeeril.
1.
Vesi voolab alla kosest
käsi hoolas kallab põsest
näsib sooli halla õde
väsib roolis valla tõde
küsib hoopis alla põder
lesib hoobist kulla nõder
2.
Punane ei tohi olla minu maja
kuna te ei rohi kulla tinutaja
kena see et koni kuklas kinu ajal
täna peete tohib hulka virutada
3.
Vargapoisil pikad näpud
karga oi sind lippa kähku
targad toitsid ikka nähtud
kerged loitsud äkki tehtud
4.
Buda kuju lasti õhku
nuga ujus hästi kõhtu
mugav tuju, lätsti põhku
segav aju läkski õhtul
5.
On nõnda raske see raamat
konn jõuda laske et jaama
ka nõud ja usku ehk sööma
kas nõudja tasku ei tööta?
6.
Liipreid puutes kiikumisel
tiiger muutus triibuliseks
tige muul kes tibu leseks
iget murdes tiivuliseks
7.
Olen väga tähtis mees
olend väega lähkris vees
vee ma panen aurama
keeran vahel jaurama
siis kui tuju on mul hea
viisku ujuv konn mul veab
konn on minu teenija
koerkoon mind ei teeninda
koerkoon tahab pureda
kord on vaja sureda
hea ta on ju timukas
peata konna himustab
selleks ta mind kõrvaldab
kelleks saab hing mõrvaga?
konn jääb minust järele
koerpää minut väreleb
hammustab siis konnalt pea
ammust aast nii korda teab
kes nüüd väega lähkris veel
kesk süüd väga ähkiv mees
7. RIIMIVABAM
1.
Une sisse tahan sind
et sa seal tegutseks
ja annaks mulle teadmisi
ja hoiaks saladust
ma juba ärkvel olles näen
sind vaimusilma ees
kas hakkad sa ka elama
kui olen une sees?
2.
Rõve tekst on ajalehes
miks ma selle tellisin
miks ma raiskan oma raha
mida loen näeb postiljon
aeg on hukas mina mitte
mind on ilmas ainult üks
rõvedad ei tunnista ent
et ma olen number üks
3.
Külmavärin haarab mind ja nii ma lõdisen
olen teinud kahju oma organismile
nüüd pean kahetsema pattu siis ehk tervenen
olukorda sellist pole varem olnud küll
nii on tervenemislootus ainult oletus
aga mind on tervelt vaja ilmas koletus
4.
Psühholoogiks kuulutas mind sooritatud test
selleks peaks siis tõesti hakkama
igal öeldud sõnal olla võib siis mõju
kui see mingil kombel meelde jääb
aga haridus on mul ju teine
päris psühholoogid mind on solvanud
tegelikult uurin ajalugu
endas huvitab mis teed on tolmanud
5.
Las ma elan las ma hingan
vaikuses ja koduselt
mul ei ole vaja raha
aga siiski raamatuid
siiski ka elektrivalgust
palju sahtleid sisuga
siis kui tööl ei pea ma käima
elan suure isuga
6.
Taastan maailma ilusa
nagu see oli täna hommikul
ja kakskümmend aastat tagasi
vahepeal oli must auk
homme võib see jälle tulla
7.
Lülitun oma riigi esindajate vaimsele väljale
minu riigi elanikke ei näe selle riigi elanikud kus ma elan
minu riik ei pea tulema sest ta on juba olemas
kes tahab võib minu riiki tulla
või minna kohale juba enne mind
seal võib nägijaks saada
minu riik on haaratavalt väike aga sisult tohutu
minu riigis on hea elada
samuti on hea sellega sidet pidada
8.
Nad nutavad õues minu tänaste tegude pärast
nii ilusad on need olnud
ülemaailmse arvutivõrgu vahendusel olen õuesolijatega
pidevas ühenduses
mulle meeldib kuidas nad nutavad
vahel nad ka naeravad
kui tuju tuleb siis nutan ja naeran nendega koos
8. BALLAADID
TASUJA
Miks urisevad kurjad
miks irvitus on suul
miks rõhujad on turjal
miks ohvrid võllapuul
kord arutas üks rahvas
ühel vaesel maal
nad kükitasid tahmas
see oli orja-aal
peremehed tööle
muudkui panid neid
ei lõppu orjaööle
veel keegi olnud teind
kuningas sel maal siis
jõhkard oli küll
kes orje maha niitis
vereriided üll
kuninganna peksis
mõndki väikest last
kes miskis veidi eksis
ei olnud kahju tast
prints poos kasse võlla
kes häält vaid olid teind
ja iial oma tõlda
ta ei kutsund neid
printsess piinas kärbseid
kes lossi olid tulnd
neil tegi tiivakärpeid
ja toitis nendest tuld
minister riisus rahvast
ja lausa nülgis neid
ta toitus rahva rahast
ei ehitanud teid
politsei viis vangi
iga patu eest
ja pistis sinna kongi
ka patuvaba meest
mõisnikkude kurjus
see rõhus rängasti
ja kubernerid purjus
kõik olid kangesti
siis sündis ühte perre
nii nagu näitas täht
kes pühiks kurjad merre
kuis ette oli näht
kuningale sellest
teatas astroloog
kes näitas kätte kellest
peab saama võlla roog
ja sõjavägi läkski
last maha tapma siis
kuid ema oma lapsi
kõiki peitu viis
ta välismaale pääses
ja oli kaua paos
laps magas lume jää sees
ja hoidis ennast vaos
ta õppis kuidas mõõka
tuleb hoida peos
sest kuningas tal mõõta
ei saanud palka eos
õpetajaks võeti
üks väga vana tark
laps õppis kuni maeti
selle targa sark
siis tarkust oli küllalt
et kätte maksta võiks
ja öeldi taevast ülalt
et haridus käes kõik
ta kodumaale imbus
ja rahvast ässitas
ja kurje tema hingus
kohe väsitas
ta punus mässuvõrku
põrandate all
ja varsti rahvas tõrkus
võimu kanna all
ja varsti kätte jõudis
ka suure mässu päev
tasuja siis võitis
kõik kurja sõjaväed
kindraleid ta peksis
ja tuhaks sai armee
ja tasuja siis keksis
pealinna sunnas teed
kuningaski hukkus
tal maha löödi pea
ning rahvas laulma kukkus
et tasuja on hea
IKOON
Hoolega pühkisid-nühkisid preestrid puhtaks ikooni.
Tolm tuli nõnda selt maha ja nägugi teravdas jooni,
kollane muutus kõik kullaks ja hallist samas sai hõbe.
Mõtlesid patused preestrid, et ravida võiks mõnda tõbe.
Küsimus preestritel kerkis, mida küll ohvriks peaks tooma.
Olemas nuga on terav, veristaks õige mõnd looma?
Loomi on vähem kui linde – põletaks lindude pesi?
Linnud on väikesed liiga – ohverdaks inimesi?
Mõtted keerlesid aina, otsuse vastuvõtt viibis.
Tõbisem preester kui hullus, tervem veidike viilis.
Vaidlus ei lõppenud aga, ei tahtnud katkeda kära;
teati, et maalitud pilt võib viia haigused ära.
Haiguste all aga kannatas lihtnegi rahvas,
kuulis preestrite hõiklemist oma tuhas ja tahmas.
Kaalus alguses asja, siis leidis, et kõikide päralt on
taevas,
lihtne rahvas on aga ehk veelgi suuremas vaevas!
Valisid ninamehe, kes mässamisplaanisid haudus,
kergendust ellu ta lubas tapmiseriistade kaudu.
Kogunes rahvas siis kokku, kui ninamees põristas trummi.
Märkasid preestrid vast ohtu, kui juba ta purustas tammi.
Ninamees vibutas nuia, rahvas kivisid loopis,
preestrid eneseohverdust kaaluma hakkasid hoopis.
Mida küll tegema peaks, et päästa ära ikooni?
Tulle visata ennast või läbi lõigata sooni?
Kuningas asjasse sekkus, kes kõrgeimaks võimuks end pidas –
sõjaväe kohale tõi, et vaigistaks mässu ja kisa.
Taevast ei uskunud tema, mõtles et ise on jumal.
Ei öelnud rahvale seda, sest arvas, et rahvas on rumal.
Sõjaväes kuulati käsku, ja rahvast langes kui loogu.
Preestrid tahtsid anda veel asjale omaltpoolt hoogu,
kuni julma kuninga ette lõpuks pühapilt toodi,
kes käskis värvida üle ta enese moodi.
Ninamees langes küll sõjas, preestrid kuid kukkusid kokku.
Ei olnud varem nad näinud kuningat sedavõrd roppu.
Taevas jättis nad maha, tõved tungisid peale,
kuni lõpp kord saabus ka sellele kroonitud seale.
Matsid teda siis preestrid, leppinud lihtrahvas leinas.
Enne pärilussõda elu jäi sootumaks seisma.
Sõja lõppedes preestrid veel pühkisid vana tolmust ikooni,
püüdsid nühkida välja ta vanu ja ravivaid jooni.
HAIGUS
Haigus mul ei takistanud
enda koolis harimist
kooli lõpu lähenedes
alustasin ravimist
Eksameil võis nihverdada
kui ei olnud õpitud
tööturg määrab saatuse mul
aga kindlaks lõplikult
Kui näen tähtsat tööd ma tehes
alatihti viirastust
märkab tööde juhataja
varsti minu piiratust
Kõrvades kui kostab sumin
varavalgest õhtuni
võidakse mind vallandada
leiba ei saa kõhtu nii
Ma ei saa ju keskenduda
meelepetteis piisavalt
konkurendid samal ajal
teostavad end hiilgavalt
Mõtlesin need arutlused
ei saa olla haiglased
seadsin sammud arsti juurde
sattusingi haiglasse
Kirjutati välja mulle
natukene rohtusid
mõtlesin et varsti pole
elus enam ohtusid
Varsti ma ei näinud enam
ähvardavaid madusid
ebaterved hääled kõrvust
täielikult kadusid
Varsti olin jälle kodus
rohtu võtsin edasi
ravi edu säilimine
kindel tundus sedasi
Juba mõne päeva pärast
kodus jäin ma mõtlema
kes peaks mulle komplimente
edaspidi ütlema
Kõikjal kommentaare kuulma
kõrvad olid harjunud
parimadki viirastused
nüüd kuid olid varjunud
Täielikus üksinduses
tundsin hirmsat masendust
kusagilt ei olnud võtta
viirastusil asendust
Selgus jälgimas mind polnud
üldse mitte kedagi
ilusat või huvitavat
näha polnud midagi
Kindel ei saand olla kas see
tuli uutest mõtetest
või siis juba ainuüksi
rohu sissevõtmisest
Varem olin kartnud enim
kõigist asjust suremist
nüüd ei suutnud kujutleda
elust läbipuremist
Täielikult muutund oli
ajavoolu tunnetus
iga möödaminev sekund
tundus mulle kannatus
Küsisin et kumb on halvem
kuulda hääli kõrvades
või siis elu lõpetada
iseennast mõrvates
Unustasin kannatused
ainult siis kui magasin
aegamööda siiski tuli
rõõm mu ellu tagasi
Samal ajal taandus aga
minu ümbert vaikuski
viirastuste tervitused
jälle kõrvus kaikusid
Vahel pidin kõnelema
endiselt ma arstiga
minu uue olukorra
välja peilis varsti ta
Ütles mulle kui sa jälle
haigushooga kohtusid
siis peab välja kirjutama
tõhusamaid rohtusid
Haigused on tõesti vahel
üsna pika vinnaga
haigus tuleb alistada
kasvõi kõrge hinnaga
KASLASED
Ühel päeval ütles ema
lähme täna teatrisse
seal ma polnud varem käinud
sest et olin väikene
Läksimegi teatrisaali
jäime sinna passima
et võiks ennast lõbustada
"Saabastega Kassiga"
Uue kohaga ma juba
hakkasin vist harjuma
siis üks paha muutus lõviks
pistsin valjult karjuma
Pärast jäin ma kodu ette
esmakordselt üksinda
emale ja õele tuppa
ma ei julgend järgneda
Peale teatrit kartsin nimelt
kohutavat ohtu ma
üksi olles trepikojas
lõviga võib kohtuda
Seisin seal ma kuni lõpuks
tuldi toast mul järele
aga selle päeva õhtuks
hirm ei andnud järele
Õhtul voodis pimeduses
ma ei julgend hingata
lõvi pealt võiks kuulda seda
lõvi võiks mind rünnata
Kuidas uni tuli peale
seda ma ei tajunud
ühel hetkel aga silmad
kinni olid vajunud
Tahtsin oodata veel kuni
õde tuleb magama
tema minu ellujäämist
öösel pidi tagama
Silmi jälle lahti tehes
tabasid mind lõdinad
olin jälle vastakuti
hiigelsuure lõviga
Lõvi vaatas hetke mind ja
sellejärel teretas
tema valjuhäälne tere
vere soontes tarretas
Vannitoast siis tuli õde
kes veel jäänud pesema
uksekolkeid kuuldes lõvi
kiirelt kõndis minema
Kui see kiskja juba korra
oli seisnud voodi ees
mitu päeva ma veel järjest
elasin ta ootuses
Kui ta tagasi ei tulnud
unustasin siiski ta
uued hirmud sellevastu
hakkasid mind piinama
Läksid aastad kasvasin ma
iga aasta suuremaks
hirmud aina vahetusid
elu ei läind paremaks
Lõpuks tulin mõttele ma
ühe arsti abiga
minna veidiks haiglasse ja
hirmud välja ravida
Nüüd siis olen palatis ma
ühes hirmsa mehega
kes veel ise oma suuga
esitles end lõvina
Kuidas olen vahepeal ma
lõvid ära unustand
kas siis vanad kohtumised
halba mul ei ennustand
Öösel voodis pimeduses
ma ei julge uinuda
ärkvel püsin hammastega
murda võiks mind muidu ta
Vaata kuhu viia võib meid
arsti juures kurtmine
hirmu täielikuks raviks
ongi mahamurdmine