Loeme luuleridu

Luuletusi aastatest 2004-2005

I VÄHE RIDU (2-7)

*

Kuidas päevad mööda läevad,

seda kõik mu silmad näevad.

*

Piits läeb tolmu, eks ta ole,

kedagi mul peksta pole.

*

Lumi lebab muruplatsil.

Lumememm on kohe platsis.

*

Teeksin natuke haltuurat,

aga siis võib tulla kurat.

*

Pesumasinas kustus mu mustus.

Reklaam seda lubas, aga kes seda uskus.

*

Selleks kasvavad riidepuud,

et selga panna midagi muud.

*

Kandes pange, kukun hange -

jälle piinatakse vange!

*

"Hakkan kotte kandemaie,"

ütles härra Randmeraie.

*

Lõppenud on tants ja trall,

sest tantsija on ratta all. (Rongi ratta.)

*

Sõrme otsa kasvas sirmik.

Sõrmust sisaldas mu sõrnik.

Tuletõrje

Vesi hanges hoitud panges

tulekahjus maja ahjus.

Hotellis

Pähe kukub tellis, aga keegi on kissellis.

Sõbra leian velles, nimelt selles kelles.

*

Minu tegevus on jamps.

Mõistusele kutsub mamps.

Seni viibib õhtuamps.

Kalor

Kallur kallas kalorit.

Kalori kätte sai kalur.

Jumal hoidku ja toitku.

MM

Oota veel oktoobrilapseks saamisega!

Praegu oled märtsimõrtsukas.

Märtsis on ju maistepäev.

Tervitus

Tita, tere tulemast koju!

Kas me näeme kodus veel kindlust?

Kas sust kasvab ingel või roju?

Kas ilmutad õelust või vendlust?

Aabitsale

Kui putru saan ühe naela,

siis õelad mind enam ei nõela.

Keetke mulle ruttu

kruvi ja mutri putru!

Pinal

Vaatame, kas sinu pinal

seisab püsti minu ninal.

Kui ta kukub, on see paras

mulle, et ma olen varas.

Laualina

Mustaks muutuks laualina,

kui sel otsas hüppaks mina.

Et jääks puhtaks laualina,

hüppa sellel parem sina!

Tuul

Tuul puhub ka täna, ja lina

on nööri pealt lendu läind.

Kui lendu tõusen veel mina,

võib öelda, et kõik on läind.

*

Loll ajab juttu lolliga.

Üks hirmutab teist kolliga.

Kes tahab näida targana,

see vastab, et ei karda ta.

*

Seitsmeaastaselt ma tegin tutvust selle majaga.

Mida hakkan peale ma nüüd raisku läinud ajaga?

Istun kodus kahekesi pähe jäänud risuga,

mida väiksed parasiidid hammustavad isuga.

Õige ajastatus

Oh ma ootan oma aega,

kõigeks ette valmistun.

Pärast ütlen ka head aega,

näeme jälle kalmistul.

Mõtted kihilises ajus

Need asjad, need asjad, mis tulevad pähe,

on hingamisruumi jätnud mul vähe.

Ma karjun neil peale ja hääl on mul kähe,

kuid asjad mu pea seest välja ei lähe.

Ning ja ning

Ning hing läks kehast reisima,

ning ring sai ümber Maa.

Ei vastu tulnud teisi ja

neid tast ei möödund ka.

Pomisen palveid siin pilvede all

Kõndisin tänaval, peas oli luul,

saatjaks mul puudes kohisev tuul.

Elu sai elada sellelgi kuul,

nii püsis endiselt irvitus suul.

Päti luuletus

Tegin väikse tiiru peale kodusele linnale.

Põhilised tegelased ujusid kõik pinnale.

Ladusid mul järjekordselt oma kroonid pihule.

Nende abil süütan ahju, et saaks sooja ihule.

*

Vaikselt kostis oja vulin,

kui ta juurde metsa tulin.

Pudelist läks kurku kulin.

Lõpuks mattis kõik mu mulin.

Kõhnus

Kõhnaks jäänud on liblikas,

nii kondine ja ribikas.

Vist eksin, tundub juba, et

järel ongi vaid skelett.

Polla

On mulla all haukuja Polla.

Nüüd lõpuks saab vaikuses olla.

Kui lasebki urina valla,

siis vaibub see mulla alla.

Muri

Sportlane treeningul suri.

Jäi üksinda koju ta Muri.

Siis vaatas merele Muri,

kuis kaugenes surnute puri.

Kaldal

- Sa mine merre ujuma

ja merest välja uju!

- Ei, kahjuks pean ma uppuma,

sest liigutus ei suju.

Maja kanali ääres

Mu maja on kanali ääres.

On selle kohta üks raamat.

Ma lugenud seda ei ole,

kuid pealkiri tundub hea.

Van Gogh

Põrandal mu van goghid

paistavad kui pannkoogid,

kui sa pilte seinalt roogid,

vanad hunnikusse loobid.

*

Jeesus hüüdis: "See on tempel,

kadugu siit kogu krempel!"

Ostjaid jätkus (enne pühi),

nüüd ent müügikoht on tühi.

Lepingutest

Ütles maakeelt rääkiv minister:

"Teeme lepingu, siis olen mister!

Vali ise mu käitumismuster,

minu pea on ju tühi kanister!"

*

On kord nüüd Eestis küll vali,

kuid liiga pehme on tali.

Nii pole mu kavatsus nali,

et tagasi sind ma ei vali.

Aatomiku laul

Elektrit toodab päike

kehvalt nagu kuu.

Tšernobõl on väike,

aga reostus suur.

*

Saksa rahvas noolib saaki,

seades riigijuhiks kaaki,

muidu ei saaks benssu paaki,

muidu ei saaks enam maaki.

*

Rahva ees on esinend

ropult elav president.

Rahval' rääkis viisakalt.

Kas siis kombeid piisavalt?

Kuningas Joosep

Kuningas Joosep lehvitab kätt.

Rahvas vaatab. On rahva seas pätt.

Kuningas märkab nurjatut meest,

röögatab valjult: "Pätt, hoia eest!"

Edu küsimus

Edukate edetabel -

keda varem ootab kabel.

Edutute nutt ja hala -

miks sa minu verd ei vala?

Mälestusi

Kubjas ütles verisele:

"Hüppa õige kerisele!"

Sealt tal vastas verine:

"Tunne siin ei erine!"

Trepp

Selle trepi astmed olid pehmed minu tallale,

kui ma tahtsin trepist minna Venemaale kallale.

Ma ei jaksaks oma elus iga treppi tallata.

Läksin sealt, kus oli lootust veri klaasi kallata.

Röövel-Ööbik

Röövööbik, kuhu tõttad sa sel karmil sõjakuul?

Kas tahad mõisa süüdata sa härra Toomepuul?

Või metsas hüüdjaks hääleks saab nüüd varsti sinu suu,

kui kuule valab automaat ja põleb iga puu?

Piir, kus valvab hiir

Valguskiir läks läbi mäe, ma andsin talle käe,

kuid enam teda küll ei näe ma läbi sõjaväe.

Kui kindral võttis appi jõu, siis väge täis sai õu.

Ei kuula mind, kui annan nõu, et lõpetagu šõu.

Kas näeme, mil läeme?

Linnutee peal parves ma lennata ei saa -

nii raskelt ripub kaelas mul emakene Maa.

Kosmonaudiks õppinud olen mina ka,

kuid tööd saan teha ainult siis, kui lahti laseb ta.

Timukas ja detektiiv

Timukas küll sõrmejälgi

varjab oma kinnastes,

siiski varbaid ta ei jälgi

ohvrit võlla vinnates.

Lehed tuules

Kas oled sa tumm või lobasuu,

sind ühtviisi kiigutab ilmapuu.

Ta ladvast vaatavad päike ja kuu,

kui oksalt kukkudes murdub su luu.

Padi

Unenägusid täis on mu padi.

Mõnel nendest sisu on nadi,

aga kui järjest näen ära neid sada,

kaua saan ajada nendest vada.

Jõe ääres

Seal kus kasvab kõrge paju,

mõtleb riime minu aju.

Mõtet neis ma küll ei taju,

siiski meeldib riimiraju.

Kontrastid

Laevale toodi kontrastide kastid,

sadamas maha raiuti mastid,

kirjasid kandis sest kastide plastik:

"Päike küll särab, kuid tuul on meil vastik."

Unenäost I

Kullakallis eminents

küsib, kus on residents.

Miks küll, niigi dekadents,

see, et lõppenud on bents.

Isatsioon

- Kanal, kanal, kus on satsio kaas?

- Satsiokanal voolab haisupidi maas.

- Kanal, kas sa ütleks seda taas?

- Jah, kui algab ajaloo neljakümnes faas.

*

1: Kas sa oled traktorist?

2: Kõik see sõltub faktorist.

3: Kas sa sõltud faktorist?

4: Ei, ma olen traktorist!

Mängija

Klaveril mängis multisõrm.

Klaver suri ja temast sai põrm.

Klaverimängija elab ent veel,

mängib nüüd kividel kõnniteel.

*

Autor mängis lautol.

Publik kuulas tublilt.

Siis ta siiski murdus -

puhkes lausaplaus.

Kiivi

Kiivi tegi mängus viigi.

Kiivi sõitis Kiievi.

Linnas polnud niite niigi,

nii et hiilin kiigeni.

Vatikan

Vatikanis kasvas kana.

Nägin teda tatikana.

Nüüd on Vatikanil muna.

Sööme seda lakituna.

Taevalaotus viljadeks jaotus

Haudusid mune kastanipuud.

Tibud koorusid, avasid suud.

Nüüd pole järel enam neist muud

kui ainult okkad ja näritud luud.

Ta säilib olude kiuste

Lumi langeb ja valgendab.

Sina veel paljana haljendad.

Juured on mulla ja helveste sees,

imestusprillid on silmade ees.

Laulan pannist tehtud vannist

Tegin vannis sulla-mulla.

Udu ei tahtnud tuppa tulla.

Vannist võinuks tõusta udu,

aga peal oli konnakudu.

Tegelikkus

Prilliklaas

on vaid ekraan,

mille peal jookseb kunstifilm.

Lillevaas

on samuti klaas,

sellest joob purju end kuivav lill.

Ööpimedus

Kell on palju, vaatan aknast pimedale linnale,

ilusana kandub pilt mu silmast aju pinnale.

Ilusaks teeb pildi see, et pimedas on tulesid,

paistavad nad alles nüüd, ka siis kui päeval põlesid.

Kuid kas pole ilus siis ka tuba pime kotina,

kus võib tunda kindlalt ennast urgu pugend rotina?

Unenäost II

Jäi laua peale üks ratsu,

ta ütles: "Es ma katsu

jääda laua servale püsima."

Kuid seda ei tuldud talt küsima.

Samm ette, samm taha,

astus ise laualt maha.

Mänguloomad

On hädaoht mänguloomades,

nad lähenevad roomates.

Nad unustasin, kahetsen,

kuid enam vahet nad ei tee.

Saan tunda hirmu ja ängi ma -

nad hakkavad ise muga mängima!

Mida tuleb teha

Tuleb süia magusat, et võidelda kaaluta olekuga.

Tuleb käia külmakraadidega väljas, et mõista pingviine.

Tuleb kummardada puid, et jäljendada oksade rippumist.

Tuleb kuulata automootoreid, et aeg seisma jääks.

Tuleb kummitada, et saada kummiliimi.

Tuleb lugeda raamatuid, et mitte unustada trükitähtede kuju.

Tuleb luurata, et saada spiooniks.

II KESKMISELT RIDU (8-12)

Ei unusta

Ei unusta vist elu sees,

kord kõik veel seisis ees,

see oli elu alguses,

mõtles nuttev vanamees.

Kui saaksin jälle sinna veel,

siis rõõmus oleks meel,

kõik paistaks kuldses valguses

ja lõppu poleks teel.

Õhtu kodus

Vurr keerleb ja lehvivad vaimud,

need tuttavad kodused.

Nüüd vaikivad võõraste laimud

ja ruttavad hobused,

kes unenägusid toovad

tagant kaugete merede,

kus võlurid unesid loovad

jaoks raugete perede.

Ristikhein

Tuule käes kiigub ristikhein.

Vaatepildis on rahu.

Eemalt läheneb inimsein,

mis mulle hinge ei mahu.

Inimmass rahu uuesti viib,

mis mulle ristikhein tõi.

Miks küll inimmurd muutuda siis

ristikheinteks ei või?

Õis

Metsas kasvas sinine õis.

Mina ei võinud ja tema võis.

Minul suured probleemid ees,

kõik juba selgunud õie sees.

Mõtlesin, kui probleemid ei kao,

kas siis õiski saab oma jao?

Läksin ja astusin edasi teel.

Õis oli ikka sinine veel.

Üks taim

Mõõgad seisivad peenra peal,

neil hea oli olla ja rahulik seal.

Kukkusin otsa, ja veri mu seest

purskas välja vanade pattude eest.

Nädalaid taim oli teinud tööd,

kasvades suuremaks päevad ja ööd.

Nüüd üleni verega määritud ta

ja keegi teda puhtaks ei saa.

Käsi oksal

Puu otsa lähen elama,

sealt viskan õuna pähe

ja viskan veel ehk teisegi,

kui üks on liiga vähe.

Puu otsa kerkiv elamu

on tuleviku nähe.

Puu kasvab järjest kõrgusse,

latv leiab uue tähe.

Oksal

Täna istun juba oksal.

Eile alles ronisin.

Kui ma ronin, siis ka kukun,

üleeile sonisin.

Kas ma kunagi siit kukun,

enam kindlalt ma ei tea.

Kui ei kuku, siis mul jälle

kihla vedades ei vea.

Hiilgavad terad

Valin välja oma jagu

maha sadand teradest.

Need on kahanenud nagu

taevast langend keradest.

Erakonna juht on kana,

nokib terve erakond.

Kui kord olen sama vana,

saab sest minu pesakond.

Kerjus

Sikutasin palitust

mööduvat must valitsust:

"Kullakallis president,

laena mulle mõni sent!

Küll ma tagasi need toon.

Ära arva, et ma joon."

Hale oli hääletoon.

Visatigi terve kroon.

Sambad

Nägu peidus mantli krae sees

möödun oma sammastest.

Tänaseks on mulle küllalt

määgivatest lammastest.

Ma ei teeni lambakarja,

ainult väikest kambakest.

Lammastele olen juhiks.

Juhti tunneb hammastest.

Pidusöök

Siis kui söödud oli pitsa,

anti Prantsusmaale Nizza;

kui sai joodud coca-cola,

nihutati läände Poola.

Läbi saama hakkab pidu,

juba harvendame ridu.

Keda teha maailma nabaks?

Kas peaks laskma Eesti vabaks?

Halb päev

"Ava oma messenger!"

käskis Henry Kissinger.

Täna kogu Washington

minu peale mossis on.

Mõtlen hingepiinaga:

läksin tülli Hiinaga,

ei saa kaasa Bushiga

peole vene russiga.

Ühest valitsusest

Moodustatav valitsus

teab, kuis lõppeb viletsus -

vähendades tulusid,

suurendades kulusid.

Rahvas vastab tänuga,

valitsust ei tänita.

Seades järgmist ameti,

rõõm vist kordub ometi.

Jõed

Emajõgi on ilus sinine.

Doonau ei pidanud sinine olema.

Võibolla nägi ütleja seda pilves ilmaga.

Või on tänapäeva suurlinna kohal alati pilved?

Võibolla fotodel taevas ainult värvitakse siniseks?

Kontrollima minna oleks liiga tülikas.

Välisturistid tulevad siia küll.

Järelikult peaksid nende enda jõed ikka vähem sinised olema kui siinsed.

Lootus

Täna astusin ma väga

libedale pinnale -

andsin oma pangakoodid

teada kogu linnale.

Homme lähen küsin pangast,

kas on raha alles veel.

Siis kui selgub, et on alles,

kohe rõõmsaks läheb meel.

Inimene ja maja

Maja pole inimene,

kelle silmad pilguvad.

Maja vaatab tänavale

nelinurkse pilguga.

Vahel aknast on küll näha,

et seal lambid vilguvad.

Maja küljest lumepiisad

pisaraina tilguvad.

Ükskord kombid, kus on lombid

Juba suvel vihmalombid

kuskil varjul hoidvad jääd,

mille peal sa talvel tambid.

Praegu on neil peeglid hääd.

Kliima soeneb, talved kaovad,

jää on ikka alles veel,

firmad jäätist letti laovad,

neid ja lompe lakub keel.

Kõht seest ja väljast

Kes istub keset mu kõhtu,

et äike seal müristab?

Kas loodab, et tänane õhtu

mu seedimist nüristab?

Ma koorin enda pealt kihte,

et kätte ta saada sealt.

Näen tätoveeritud kahte -

nüüd kustun autahvli pealt.

Ülemuse puur

Viige ta ära, ta annab mul solki;

viige ta ära, ta mõnitab ka!

Kui annaksin talle selle eest kolki,

siis kindlasti kohtusse kaebaks mind ta.

Kohtus on kiskjad, kel põlevad silmad,

kes öösiti närivad vangide luid.

Ei taha küll olla ma toitudest ilma,

kuid solgi asemel sööksin ma muid.

*

Mind ründasid hambutud hundid.

Sai veriseks löödud neil koon.

Kui taandusid huntide pundid,

siis õitsemist alustas moon.

Uus hunt sündis mooni õiest

ja hambad sel olid suus.

Ta määris mul peale võiet

ja ära sõi mind kell kuus.

*

On metsa taga mu talu,

ja talus valitseb tont.

Kui sinna läen, teeb ta mul valu

ja paberil mullitab tint.

Kõik sõnad auravad ära

ja jääb ainult tondi võim.

Tont ütleb: "Sa läksid küll ära,

kuid mina sind tagasi tõin."

Tulnuk võib teha

Tulnuk tuleb traati mööda.

Ta ei lähe majast mööda.

Paneme ta taldrikule,

lennutame Kuule.

Kuu peal on ta õige kodu,

seal on taldrikute rodu.

Jätta tulnuk Prantsusmaale

oleks täitsa vale!

Tume värv ja punane järv

"Oi jah!" ütles üks ahv.

Kui Aafrikas käime, siis püss on meil kaasas.

Neegriküla tehti maatasa.

Ole tasa, muidu tuleb kuri ahv.

Kohkub närv, sest võigas on järv.

Ah nii, siin on üks miin.

Nuga lõikab ja linnuke hõikab.

Koloniseeri ja koloniseeri.

Seadused neegrile ette sa veeri.

Rong

Rong sõidab üle laipade

ja rattad vurisevad.

Koerad seda vaatavad

ja vaikselt urisevad.

Vaata ette, rongijuht,

kui rongist väljub jalg,

siis näitab sulle kihvasid

mu iga koera palg!

Kirjasõna

Mõte kirjatähe kaudu

kandunud on edasi -

avaldasin luuletuse

ajalehes "Edasi".

Kui mul tuleb uusi mõtteid,

kirjutan ma edasi.

Kui teil mõni mõte meeldib,

andke mulle edasi!

Kell

Kella igal õhtul pean

ma üles keerama.

Kui mõte läheb sellele,

sees hakkab keerama.

Kui ülesande unustan

ja seisma jääb me kell,

siis hommikul mind peksavad

mu isa ja mu lell.

Õnnis teadmatus

Keset ööd ta võttis voodi ees

oma mängujänese kaissu.

Ei teadnud, et raskemad ajad on ees

ja elu hiljem läeb raisku.

Ta mõtles et temagi suureks saab kord,

siis pimedust enam ei karda.

Kuid nüüd on tõsisem olukord,

sest varsti ta aetakse varda.

Juku lahkumine

Vara lahkus meie Juku,

lausa varakevadel.

Küsis eel ta oma huku,

mis on mureks rebasel.

Kinkis talle oma nuku -

olgu rõõmu rebases.

Nüüd on marutõves Juku

mustas mullas lebades.

Päevad läbi kriiskamine

Ta kriiskab minu akna all

ja hele on ta hääl,

ja vahel juba seisangi

ma akna serva pääl.

Ta nõuab, et ma hüppaksin,

kuid ma ei mõista, miks.

Ei mõista, kuigi põhjendab,

et läbi on mu lips.

Muljeid jalutuskäigult

Kill-kõll lööb kõrguses kirikukell

ja surnud maetakse maha.

Kuid kurb on olla ju matustel,

nii olla sa siin ei taha.

On lahtisi haudu täis surnuaed

ja on juba suletud haudu.

Kui mustkunsti tehes sa kirste saed,

käed panna veel võidakse raudu.

Juba kummitab kehast lahkunud hing,

mõnest kirstust tõusmas on haisu.

On lahkuda valus, sest kitsas on king,

kuid kingad su tahtest ei paisu.

Kutsuv süda

Tulge, kutsud, süda kutsub,

kuulake, kuis ta seal tuksub!

Kuudist välja, üle muru,

südant tuksutab seal guru.

Oksal varitseb meid vares.

Variserid tööl on tares.

Aknast välja vaatab grisli,

kes sõi ära kogu müsli.

Ümber on küll mitmed ohud,

guru näol ent naerulohud.

Lähme ruttu, sest et guru

silma meil ei aja puru!

Udumees

Mu ilmavaadet hägustand

on aastaid kestnud kool,

kuid tarvilikku haridust

on vähem mul kui pool.

Mind vahel vaimud aitavad,

kui vaba on neil aeg;

kuid kaitsta suure ohu eest

ei saa nad kogu aeg.

Mu silmad sulgeb udumees,

kes seisab minu ees.

Ta teab, mis on mu hingekood

ja mis on selle sees.

Need asjad, need asjad, mis tulevad pähe

Ajan asjad keeruliseks,

et saaks kallal murda pead.

Kui sa aina murrad teda,

teeb see peale palju head.

Kui sa kaua nendest mõtled,

asjad saavad selgemaks,

selgus teeb nad ilusamaks,

elu muutub helgemaks.

Sõnastan nad meeldejäävaks,

et sa neid ei unustaks,

et sa asju üle mõeldes

aega taas ei kulutaks.

Lossi lugemistoas

Silmi pimestab kuninglik tolm.

Raamatuid lahti on laua peal kolm.

Ühes neist olevat tõdesid sees.

Millises nimelt, ei öelnud see mees.

Raamatut lehitseb kroonitud pea.

Kuningas olla on täna nii hea!

Lehtesid krabistab kullatud küüs.

Enam ei kahtle ma vaenlase süüs.

Sõnasid sosistab kihvades suu.

Huvitab tõde, aga ka muu.

Ühe päevaga teoseid loen kolm.

Keele peal magus on raamatutolm.

Europass

Euroliidus rahvamassid

kätte saavad punapassid.

Peremeest, kel europass,

saada tahab iga kass.

Rõõmustavad rahvamassid,

kui on õnnelikud kassid.

Peremeest, kel europass,

tohib usaldada kass.

Euroliidus rahvamassid

võivad koju tuua kassid.

Kel on taskus europass,

teab, et nälga ei jää kass.

Html ja lumelell

Kui lehekülge tegin ma,

siis läksin sellest segi.

Viis üle taevalaotuse

mind lumehelbe regi.

Üks jumal magas pilve peal,

mind läbi ripsme nägi,

mu lumehelvest ründas siis

suur ratsanike vägi.

Ma peitsin ennast põrgusse,

kus oli tuhk ja nõgi.

Et lehekülg mul tundub hea,

siis kurat mind ei õgi.

Väiksed kivid

Väiksed kivid karjusid vanal kruusateel:

"Täna keegi mööda meid ei ole kõndind veel!

Kui me rohtu kasvame, siis kurvaks läheb meel.

Eilegi siit mööduti alles õhtu eel."

Nende karjeid kuuldes keegi sinna tuli siis,

kõndis lihtsalt sinna, kuhu jalg ta välja viis.

Kivid teda tänasid: "Sa oled tubli miis,

jalakäija tunnistusel hindeks saad sa viis!"

Kivikesi mees kuid rohtu loopis teelt,

nagu tahaks näha mingeid lutsulööke veelt.

Seda tehes mõtles vaid, et lahutab nii meelt,

kividele oli see, kui keegi näitaks keelt.

III PALJU RIDU (16-36)

Elulugu

Imikuna olin mina

valju kisaja,

varasalve vanurina

palju lisaja.

Sünnimaja söögiaja

lauavaevaja,

sõjaaja vallutaja

hauakaevaja.

Koolimajas kooliajal

prahti tuupisin.

Teadusseadust hiilgeajal

lahti muukisin.

Lakse löönud lapsepõlves

põlgus, jälestus.

Tulnud-olnud järelpõlves

võlglus, mälestus.

Jälitaja

Kui tänaval keegi käib kannul,

võib olla teil ühine tee.

Kuid kui ta käib vastaval sammul,

on jälitustegevus see.

Ta eesmärk on uurida välja,

mis mõtted sul liiguvad peas.

Sest mõtted paistavad välja,

kui mõtled neid rahva seas.

Ta viia võib ära sind vangi,

kui mõtlemises on vead.

Seal kohtas sa piinaja tangi,

kui mõtted on liiga head.

Kui keegi käib kannul, siis tõtta,

ehk jõuad ära tal eest.

Teist sind ei ole meil võtta.

Me vajame abimeest.

Veel üks kuri hobune

Ratsutan ja minu all on kuri hobune.

Kui minu käest ta piitsa saab, ta ütleb: "Tobuke,

kui mõtled veel kord lüia mind sa oma piitsaga,

siis arvesta, et selle eest võin seljast visata."

Ma ütlen talle: "Aga sa ju oled hobune,

kui enam sa ei kiirusta, ei jõua kodu me.

Kui mina olen ratsanik, võin sind ju sundida,

sest muidu tuleks koduni mul jala kõndida."

Ta ütleb mulle: "Ratsanik võin olla mina ka.

Kui teen sust ise hobuse, sa mind ei sinata,

vaid minu poole pöörduda võid ainult teiega.

Sa meeles pea, sest teemat ma ei enam leierda."

Ma ütlen talle: "Aga see ei ole inimlik.

Sa austa oma vanemaid, on kelleks inimliik.

Hea küll, sa ära allu mul, võin sind ma kaotada -

eks homme sõidan autoga, sest suud ei paota ta."

Lahingu järelmõju

Oh soppa, oh soppa mu soolika sees,

mis närisin sisse, kui moll oli ees!

Nüüd võimul on vaenlaste esimees

ja meie meeste ahjud on vees.

Mu kõhus mulksumas torustik,

taas hädasid täis on orustik.

Mu mõtetes tume on kuristik,

mu peale uriseb Muristik.

Ma ise vaenlast reklaamisin,

ta petupiltisid raamisin.

Mis asja ma sellega plaanisin?

Kas oli, et plankusid kraamisin?

Mul raskused rõhuvad soolika sees,

ja valge ingli silmad on vees.

Nüüd võimul on vaenlaste esimees

ja varsti ta liitlase tankid on sees.

Sõda ajude vastu

Aknad on siin laskeavad

ümberringi majadel,

kahurid sealt tulistavad

pihta möödakäijatel.

Neil on ajuraudrüüd ümber,

kuulid häda neil ei tee.

Koliseb vaid raud kui ämber,

auklikumaks muutub tee.

Puude otsast kukub pomme,

mis ka maa peal lõhkevad.

Kas jääb ellu siin veel homme,

ajulased kõhklevad.

Siis ehk käigus tuumarelvad,

mis ka tõesti tapavad;

tondid tartud, pärnud, elvad

ulgumisse matavad.

Jälgija pilk

Ülevalt vaatab punane silm.

Täna on nukker ja tuuline ilm.

Silm jälgib seda, kas nutame ka,

pisaraid ohvriks nõuab meilt ta.

Astuvad jalad ja all nutab tee,

nutma ei ole hakand veel me.

Kardame silma, kuid aru ei saa,

kust võtab õiguse käskida ta.

Karistus tulla võib vali ja julm.

Silma kohal kortsus on kulm.

Silma ripsmeil on kuivanud kurk -

ootavad, kuhu jääb pisarapurk.

Tee nutab pisaraid, neelab nad maa,

tee käest silm ei taha neid ka.

Tõrgume küll, aga väriseb jalg,

kahvatu hirmust on igal meist palg.

Silm on seal üleval punane, suur.

Meie jaoks valmis on pandud tal puur.

Kui see meid püiab, seal nutame siis,

kuni meist eritub viimane piisk.

Teekond hilises novembris

Lumi, mis katab mu tulevast hauda,

arvab, et temast võiks midagi laulda.

Lähen tast mööda ja vaatan ta peale.

Loodan veel pikkade aastate peale.

Leheta oksade küljes on marjad,

maaski lebavad marjade karjad.

Lumi neid esialgu ei varja,

tutvustab mulle nii mõndagi marja.

Kõnnin veel kaua ja tee peal ei väsi.

Külma eest varrukais peidan ma käsi.

Välja puhun ma hingamisauru -

hingan veel ikka, sest ma pole saurus.

Saurused magavad muldade põues.

Jälgivad vaikselt, mis toimumas õues.

Nemad ei erita hingamisõhku -

see oli otsas, kui pugesid põhku.

Tee minu ees veel ikka ei lõppe.

Täna ma langesin kõndimistõppe.

Hauas mind ootavad sauruste kondid.

Elame mina ja lumi ja tondid.

Juba tõusevad aurud

Oo, mu pikad valged kondid

ära hirmutasid tondid.

Seal, kus voolab minu veri,

ookeani pageb meri.

Seal, kus vaimud hauvad plaani,

istun lummepäästmis saani.

Seal, kus kiiver klapib pähe,

päid on järgi jäänud vähe.

Seal, kus sepad rauda taovad,

märkamatult aastad kaovad.

Seal, kus ringi hiilib miilits,

minagi ehk ringi hiiliks.

Seal, kus maha lasti võmmid,

nähti lahket karumõmmit.

Minnes läbi suure mere,

ütlen lindudele tere.

Teerull teed on rullind vähe,

aga asfalt hakkab pähe.

Siis, kui taevas kukub pähe,

all on aega jäänud vähe.

Siis, kui pähe sajab rahe,

lähen külla üle lahe.

Mul on tugev kaitsetahe,

ütlen: "Rahe, ole mahe!"

Kui viletsus lämmatab kõike

Kord istus üks mees suurte raskuste ees

ja lootis, et paremad päevad on ees.

Kuid möödusid ööd ja häda ei söönd

tast välja, kes pidanuks oskama tööd.

Siis mees mõtles nii, et pikk juba piin,

ei lootusi rohkem tal olegi siin.

Ta läks mööda teed, et uputaks veed

ta enda ja temaga mured kõik need.

Ta kalda peal käis, vett vaadates näis,

et see juba enne on uppunuid täis.

Kui välja neid toob, veel raskusi loob,

kui vette ei mahu, ta parem end poob.

Läks metsa, kus puud, ei lootnud ta muud,

kui et surma näeb enne kui tõusmas uut kuud.

Ta ringi seal käis, kuid metsaski näis,

et viimne kui oks juba pooduid on täis.

Nüüd tõesti ei tea, mis surm oleks hea,

kui koormustel oksadki vastu ei pea.

Kui läks koduteel, tal kurb oli meel,

et lõputult kaua peab elama veel.

Tal suus oli nutt, et teistelgi rutt,

juba siis, kui temale maitses veel lutt.

Teest ees viimne lõik, kostis selja tagant hõik,

vaatas taha, kus surnud järgnesid kõik.

Üks ütles neist siis: "Meid surma see viis,

et sa kurtsid, mis oligi viimane piisk.

Kui sa surra ei saa, ei jää surnuks me ka,

meid täis on Maa, meie valitseja sa."

Riimööpäev

Kas karjub seal tumm või koduloom,

kel näiliselt vaikne iseloom?

Ei, heli vallandus minu seest,

ja täiesti mitte millegi eest!

Kui magasin raha peal pimedat ööd,

ei olnud mõttes, et päeval teeks tööd.

Nüüd tõusin üles ja enne ei söö,

kui hüütud saab kolmkümmend korda böö!

Mu unenäos toimus laevasõit,

nii kiire see oli kui ajavõit -

kui sekundi edasi laev kandis mind,

läks aina suuremaks Stockholmi linn.

See linn oli ilus ja võõras ja suur,

seal täiesti tundmatu arhitektuur.

Õunapuuoks kasvas üle tee,

ja üleni viljasid täis oli see.

Kui olime Stockholmi linnas sees,

varsti teleri kast oli silmade ees.

Ei räägitud rootsi, vaid inglise keelt,

keegi annetust tehes lahutas meelt.

Saade summat nõnda kasutas,

et loomadele asutas

maja, kus peitu nad pugesid

ja veelgi said raha tugesid.

Summa kasvas ja nullisid lisandus,

viiskend neli miljonit sisaldus

selles kokku Rootsi kroonisid,

ja loomad läksid ja troonisid.

Siis tehti sellele väljamaks,

kes oli kõige algatajaks,

tal kuulus see nullide rida lai,

kuid viiskend neli krooni vaid sai.

Ja mul oli seda vaadata äng,

sest selgus, et kõik oli olnud mäng.

Kui rohkem kroonisid kogutud polnd,

mis mõte sel saatel oli siis olnd?